tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

likkuses, mida kriitik Eduard Visnapuu Estonia juhatusele hiljem ette heitis 171 , vaid faktis, et
oli, kellega sellist enneolematut ettevõtmist läbi viia, s.t piisavalt heatasemelisi muusikuid, ja
huvilist publikut, kellele seda teha. Kontsert anti eetrisse ka ringhäälingu otseülekandena,
millel džässi propageerimise ja leviku seisukohalt oli hindamatu väärtus.
Kontserdil viibinud muusikute Georg Metssalu ja Karl Aaviku 172 kinnitusel mängiti ka
G. Gershwini “Rhapsody in Blue`d”, mis millegipärast kavalehel ei kajastu. Kuna selle teose
esitust mäletab ka muusikuna kontserdil osalenud Kurt Strobel (Ojakäär 2000: 324), siis võib
uskuda, et nii see tõesti oligi. Mis puutub aga kavalehte, siis sellel leidub teisigi ebatäpsusi:
mitte kõikidel lugudel ei ole märgitud autorit (puuduvad: 1. Harry Akst, 6. Paul Dresser 173 ,
8. Albert W. Ketelbey, 10. Nacio Herb Brown, 11. John Schonberger), vaid ühel juhul on
autori eesnimi välja kirjutatud, popurriide puhul pole märgitud ei autoreid ega palade
nimesid, 174 16. pala autori nimi on vale (peaks olema hoopis Gene Gifford). Nagu kavast nähtub,
oli poolte lugude seadete autoriks Priit Veebel. Tegelikult oli tema osa ilmselt suuremgi,
sest on teada, et tema sulest oli pärit ka “Rhapsody in Blue” orkestriseade redutseering. 175 On
täiesti võimalik, et tulenevalt orkestri suurusest tuli tal veel mõni teinegi lugu ümber orkestreerida.
Tema arranžeeringute tasemest annavad tunnistust mõned säilinud seaded, millest
näiteks kõnesolevas kavas 1., 4. ja 9. numbrit esitas V. Ojakääru andmetel (Ojakäär 2000:
323) 176 sõjajärgsetel aastatel korduvalt Eesti Raadio džässorkester ning neid on hiljemgi
mängitud nii telesaadetes kui kontserdilaval.
Klaveriduo Veebel-Paalse on küll kavas mainitud (nr 7), kuid pole ainsatki vihjet nende
repertuaarile. Pisut aimu sellest võib saada K. Paalse mälestustest: “Võtsime inglise nootidest
tantsumuusikat /.../. Spetsiaalseid seadeid meil ei olnud, kombineerisime üheskoos ise”
(Ojakäär 2000: 319). Seega, tõenäoliselt suurel määral improvisatsioon.
Kava lähemalt uurides selgub küll kohe, et mitte kogu seal pakutud muusika ei olnud see
“päris” džäss ja selles suhtes ei kannata võrdlus Benny Goodmani kontserdiga Carnegie
Hall´is muidugi kriitikat. Kuid ega saagi nõuda, et Priit Veebel oleks toonud kõigest kaks
aastat pärast suurt ameerika svingirevolutsiooni publiku ette Goodmani stiilis ja tasemel kava!
Pealegi oli kavas ka päris arvestatavaid teoseid, näiteks eelmainitud G. Gershwini “Rhapsody
in Blue”, mille klaverisoolo esitas Priit Veebel ise 177 . Enneolematult suur meie oludes – 18
meest – oli ka tema orkester (vt foto 53):
171
E. Visnapuu “Jazz kontsert”. Uus Eesti, 25.11.1936.
172
Ojakäär 2000: 324.
173
Siin võib olla põhjuseks asjaolu, et sel ajal peeti seda meloodiat üldiselt Rootsi rahvalauluks.
174
On täiesti võimalik, et siin oli tegemist autorikaitsest kõrvalehiilimisega, sest P. Veebel organiseeris selle
kontserdi, nagu tõenäoliselt järgnevadki, “oma kulu ja kirjadega” (Strobel 1979) ning publikumenu (s.t
tulukust) oli võimatu ette ennustada. Kava 12. punkti “Möödunud šlaagerid” osaliseks avamiseks pakub
võtme H. Juurikas oma intervjuus E. Jõgile: “Mõned lood kontserdi kavast nagu /.../ Sarah Leanderi laulud
“Ma seisan sajus ja ootan sind” ja kolmas meloodia “Sa oled mu õnnetäht”/.../”. (Jõgi 2003: 11). Kuna neid
lugusid kavas eraldi kirjas ei ole, võiksid need palad loogiliselt võttes selle kavapunkti osad ollagi.
175
G. Gershwin kirjutas “Rhapsody in Blue” klaviiri kahele klaverile (noor Gershwin ei osanud veel suurele
orkestrile orkestreerida), orkestriseade autoriks on P. Whitemani orkestri pianist ja arranžeerija Ferde Grofé,
arranžeering oli tehtud P. Whitemani suurele orkestrile (Schwinger 1972: 54–55). Whitemani orkestris oli sel
kontserdil 23 muusikut, kes mängisid 36 pillil (Whiteman 1926: 105), P. Veebelil oli kasutada vaid 18 meest.
176
V. Ojakäär töötas samas orkestris saksofonistina.
177
Paul Whitemani 12.02.1924 New Yorgi kontserdi kavas, kus tuli esiettekandele Gershwini “Rhapsody in
Blue”, oli solistiks autor. Whitemani reklaamiti küll džässikuningana (King of Jazz), kuid ta ise on selle kohta
öelnud: “(19)20-ndad olid vaimustavate mõttetuste ajastu... ja mina olin selle aja produkt.” (The twenties had
been an era of wonderful nonsens... and I was product of those times” (Ward and Burns: 171).
84