tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Kohe pärast revolutsiooni läksid Viiburi sõjaväeorkestrist Soome vennad Robert ja Hannes
Konnod. Roberti kohta ei ole kahjuks midagi täpsemat teada, isegi mitte seda, mis pilli ta
mängis, Hannes (Johannes Konstantin) Konno (1892–1942) tegi endale nime aga nii orkestrijuhina
kui trompetimängijana (Suomi Jazz Orkester’i trompetist), hiljem ka heliloojana
(Jalkanen 1991: 65, 126, 161). Helsingis 1920. aastail üsna tuntud Fennian King of Jazz’is
mängis viiulit (Helsingi?) Linnaorkestri viiuldaja “eesti vabahärra” Wladimir von Clewesal (s.
1863) (Jalkanen 1989: 145), kelle kohta rohkem andmeid ei ole kahjuks teada. Jalkaneni
andmetel mängis 1924. aastal samuti Venemaalt revolutsiooni eest pagenud Francois de
Godzinsky (kuulsa George de Godzinsky isa) Mr. Francois Salonki-Jazz-Soitokunta’s tšellot
ja saksofoni “eestlasest vabahärra” Sergius Ungern-Sternberg (Lauk 2007: 134–135). Jalkaneni
andmetel oli see üks hinnatumaid ansambleid Helsingis, seega pidid selle liikmete
muusikuvõimed küllalt heal tasemel olema (Jalkanen 1989: 80). S. Ungern-Sternbergi sidemete
kohta Eestiga andmeid ei ole.
P. Jalkanen kirjutab tol ajal Helsingis resideerunud arvuka teistest rahvustest muusikute
kogukonna kohta: “emigrantmuusikutest tuntumad olid /.../ eestlasest pianist Arthur Martin ja
viiuldaja Arnold Mosin” (Jalkanen 1989: 204). Tema andmeil mängis A. Martin 1924. aasta
sügisel Börsi-restoranis koos trummar G. Svenssoniga, s.t võiks oletada seost džässiga, samas
on mainitud, et pärast sealt lahkumist mängis ta Kämpi klassika-trios. A. Mosina kohta on
teada, et ta õppis Leo Funkeri juures Helsingi Musiikkiopistos, kus õpetati kino- ja
restoranimuusikuid (Jalkanen 1989: 157), hiljem oli ta mõnda aega Estonia kontsertmeistriks
(Aulis 1985: 6). Kas teda on põhjust džässiga seostada, ei oska arvata. 263
Soome Muusikute Liidu andmeil töötas 1920.–1930. aastail Soome tantsu- ja restoraniorkestrites
7–8 eestlast igal aastal 264 , mis moodustas keskmiselt 7% muusikute üldarvust.
Tegelikult võis see arv isegi mõnevõrra suurem olla, sest Soome Muusikuteliidu tabelis
(Jalkanen 1989: 202–203) lähtutakse kodakondsusest, seega Soome kodakondsusega teistest
rahvustest muusikud loeti soomlasteks. Tõsi küll, kõik neist ei pruukinud džässmuusikud
olla. Jalkaneni uurimusest ei selgu ka see, millist muusikat A. Martin ja A. Mosin mängisid.
Ei ole andmeid, et keegi neist peale A. Mosina oleks hiljem Eestis muusikuna tegutsenud.
Siinkirjutajal ei ole õnnestunud tuvastada ka ühtegi soomlast osalemas Eesti 1920.–1930.
aastate džässbändides/tantsuorkestrites, mida kinnitab ka A. Mutsu koostatud Tallinna
orkestrite ja muusikute nimekiri (Mutsu 1991, 10: 88–94). See on natuke ootamatu, sest
teatavasti olid kahe sõja vahelisel ajal Eesti ja Soome vahelised kultuurikontaktid, muusikakontaktid
kaasa arvatud, üpriski tihedad (Zetterberg 2005: 8–9; Kirme 1995, 1998, 2006).
Hakates sõja ajal kodumaalt lahkunud džässmuusikute saatust käsitleva osa jaoks materjali
koguma, huvitusin kõigepealt neist, kelle tee emigratsiooni kulges 1943. aastal Soome kaudu.
Kuna Soome suuremad linnad said sõjas oluliselt vähem kahjustada, oli põhjust loota, et ehk
on seal säilinud veel mingeidki jälgi lisaks eelmainitud Markus Rautio raadiosaatele, mis oli
ainus säilinud konkreetne helijälg 1930. aastate eesti džässist. Tänu soome džässi grand old
man’i ning eesti džässi suure sõbra Erik Lindströmi vihjetele õnnestuski need avastada. Oma
intervjuus 265 mainis ta, et kohtus sõja ajal Helsingis suurepäraste Eesti džässmuusikutega ja et
nad esinesid korduvalt koos 266 . Osa nimedest oli Lindströmil ununenud, kuid Hans Speegi,
263
Nii ootamatu kui see ka ei tundu, on ka prof. Artur Lemba kaudselt seotud soome džässi arenguga – soome
varase džässi tunnustatuim pianist Robert von Essen oli nimelt tema õpilane! (Jalkanen 1989: 158).
264
Sinna hulka kuulusid ka tapöörid (tummfilmide illustraatorid). Kas neid ka eestlastest muusikute seas oli,
pole teada.
265
E. Lindströmi intervjuu autorile 22.11.2004.
266
E. Lindströmi meenutamist mööda sattunud ta kord 1943. aasta sügisel Helsingis kokku grupi noorte
inimestega, kes rääkinud talle tundmatus, kuid soome keelele väga sarnases keeles. Kui tutvumisel selgunud,
et tegu on eestlaste ja koguni džässmuusikutega, kutsunud ta nad kohe kaasa Veljeshovi restorani, kus sel
114