tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Kontsertide kavasid analüüsides torkab kohe silma 3. kontserdi kava märgatav “džässistumine”.
Autorite, nagu Coleman Hawkins ja Tommy Dorsey nimedki viitavad juba otseselt
sellele, et svingmuusika on Eestimaale jõudnud. Seda arvamust kinnitab ka svingseksteti
kavvalülitamine. Mõned kaudsed vihjed leiame veelgi: kavas on ainult üks vokaalnumber, s.t
publik oli juba hakanud instrumentaalmuusikaga harjuma, ja programmis on vaid 12 numbrit
(1. kontserdil 16), mis viitab sellele, et palad ise pidid pikemad olema, mis omakorda tähendab,
et seal oli rohkem (improvisatsioonilisi?) soolosid.
Oma järgmise džässikontserdi korraldas Veebel 3. novembril 1939. Kuni viimase ajani ei
olnud selle kava teada, ka ei õnnestunud andmeid taastada muusikute mälu abil (Ojakäär
2000: 334). Harry Kõlari koduarhiivist õnnestus siiski leida kõnealuse kontserdi trükitud kava
(vt lisa 5), mis võimaldab likvideerida selle lünga meie džässiajaloos. Kahjuks jätkub siingi
Veebeli kontsertide “traditsioon” – kavade vormistamises on mitmeid vajakajäämisi: paari
erandiga (peale V. Rusti “Colibri” ja Veebeli enda, kellelt on kavas kaks lugu) puuduvad
autorite nimed, klaveri soolonumbrite ja popurrii puhul ka palade nimed.
Kava koosneb kahest osast, kummaski kuus numbrit, kusjuures torkab silma osade omapärane
temaatiline määratlus: “1. osa – Jazz-sümfoonilised teosed, 2. osa – Swing!” Mida Veebel
määratluse “jazz-sümfooniline” all silmas pidas, on raske arvata. See võis tähendada seda, et
kasutati vanemaid, vähem svingivaid seadeid, või ka seda, et neis oli suurem osatähtsus
keelpillidel ja väiksem rütmil. Kõne alla võib tulla ka variant, et sõna “sümfooniline” on sisse
toodud hoopis kriitikute lepitamiseks. Reaalne on veel üks hüpoteetiline oletus – Veebelini
võis olla jõudnud info progressiivse džässi (mida kutsuti ka sümfooniliseks džässiks)
põhimõtetest ja ta üritas operatiivselt uue stiiliga kaasa minna. Selle oletuse vastu räägib siiski
fakt, et Stan Kentoni orkester tuli selle uue stiiliga avalikkuse ette alles 1941. aastal, samas on
selge, et sellele pidi eelnema teoreetiline arutlus (ajakirjanduses, raadios?), millega Veebel
võis kursis olla. Selle oletuse poolt räägib nüanss, et kuigi ka tema varasematel kontsertidel
olid koosseisus keelpillid, kasutab ta sellist määratlust alles nüüd.
Omapärane stiilinimetus on 1. osa 2. numbril – jazz-sümfooniline impressioon. Esimeses osas
esineb ka duett Paalse-Veebel kahel klaveril koos trummide ja bassiga. Mida see kvartett
mängis, pole mainitud. Kogu kavast on üsna suur osa lauljate kaastegevusel – 12 numbrist 7
puhul on mainitud lauljat solistina: kahel juhul Friedrich Kaasik, kes oli osalenud ka Veebeli
eelmistel kontsertidel (viiuldajana), ja viiel juhul Inge Põder. Vokaali osatähtsuse tõus kavas
ongi ilmselt seletatav I. Põdra esilekerkimisega.
Esimest korda Eestis tutvustatakse sellel kontserdil kuulajaile vibrafoni, millel esineb Uno
Elts soolopalaga “Tormented” ja ka eelviimase numbrina kavas olnud seksteti koosseisus.
Peale V. Rusti “Colibri” on kõik palad P. Veebeli seades. Kavas on ka varasematel kontsertidel
esitatud palu, nagu “Dinah” ja “Alexander’s Ragtime Band”. Kas kasutusel olid vanad
seaded või tegi Veebel neist uued, kaasaegsemad seaded, ei ole teada. Viimasele võimalusele
viitab “Alexander’s Ragtime Band’i”, mis on tüüpiline diksiländstiilis lugu, paigutamine svingi
määratluse alla, kusjuures Veebel on seda eriliselt rõhutanud, pannes kavas sõna “swing”
järele hüüumärgi. Sellega tahab Veebel ilmselt rõhutada ka uue stiili – svingi Eestimaale
jõudmist.
89