tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

arvustustes silma vähene asjatundlikkus, kohati lausa tendentslikkus, kui arvustatakse mingit
põhimõtet, mitte muusikat või muusikuid. Eriti resoluutne oli oma arvamustes tuntud
muusikakriitik Eduard Visnapuu, kes veel 1936. aastal (s.t neli aastat pärast Gutmanni artikli
ilmumist Eestis), arvustades P. Veebeli Estonia kontserdisaalis toimunud džässikontserti,
kasutas üsnagi teravas toonis väljendeid: 254 “Kui niisugust muusikat serveeritakse vindispeadele
/.../. Nüüd ta aga tikkus /.../ vaimse kasvataja kateedrisse” (silmas on peetud Estonia
kontserdisaali – T.L.); Artur Rinne kohta: “Nüüd me teame natuke lähemalt, kust see laulja
korjab endale labaseid võtteid ooperis stiilirikkumiseks.” Artikkel lõppes noomiva sõrmeviibutusega
Estonia juhatuse suunas: “/.../ kas “Estonia” kunstiline juhatus ei tunne huvi, kus
esinevad ooperijõud väljaspool?” See polnud sugugi ainus Visnapuu džässi maha tegev
kirjutis; oma artiklis “Jazzist ja kunstipoliitikast” 255 kirjutas ta juba 1934. aastal: “Kui hoida
stiili, ei peaks ettekannete juure müüdama ainult eeskava, vaid ka pits viina ning seadma sisse
tantsupõrand.” Visnapuu džässipõlgus kulmineerus nõukogude võimu ajal 1940. aastal
kirjutatud artiklis “Haige ja terve muusika”. 256 Maret Tomson juhib oma eestikeelse muusikakriitika
uurimuses (Tomson 2008: 51) tähelepanu faktile, et see on tähelepanuväärne
kirjutis mitmel põhjusel. Siin astus kriitik välja modernismi, opereti ja džässi vastu, seostades
neid žanre “kodanlike harrastustega”. Džässi suhtes jätkus kriitikul ikka veel uusi negatiivseid
väljendeid. Ta kirjutas, et see žanr tegeleb “loomingulise ulakusega, sadistlike ergutusvahenditega
ja tunnete narkootikaga”. Vastavalt uue ideoloogia nõuetele lisas kriitik juurde
(vältides osavalt täpsemaid poliitilisi termineid), et selline muusika ei pärine “õigetest ühiskondlikest
alustest ning ta ei sobi kokku võrsuva kultuuriga”. Nii sobis kriitiku juba varem
avaldunud džässivaen kokku uue võimu halvustava suhtumisega sellesse muusikaliiki.
Meeldiva erandina eestikeelse kontserdikriitika seas tuleks välja tuua Viljandi esimese
džässikontserdi arvustus kohalikus lehes 257 , kus kriitik toob välja kõik olulise, unustamata
mainida ka vajakajäämisi (“efektne ja särtsakas jazz-ilme ei pääsenud mõjule”). Samas mõjub
ootamatuna tõdemus, et Postimehest, kus oli ju üsnagi väljakujunenud muusikakriitiline institutsioon,
ei ole siinkirjutajal õnnestunud leida ühtki džässiteemalist kriitilist või analüüsivat
kirjutist; üksnes mõned lühemad kontsertide eeltutvustused/reklaamid.
Selles osas tunduvad Tallinna saksakeelses ajakirjanduses ilmunud üksikud džässikontsertide
arvustused 258 olevat kirjutatud suurema objektiivsuse ja asjatundmisega – kui midagi ei
meeldi, öeldakse see otse välja koos põhjendusega, samas ei olda ka kiitusega kitsid, kui on,
mida kiita. Nii kirjutab Revalsche Zeitung 14. aprillil 1937 artiklis “Das zweite Jazzkonzert”
(allkirja Kr., mida mainitud ka eespool, ei ole õnnestunud dešifreerida) P. Veebeli teisest
džässikontserdist, analüüsides asjatundlikult nii kava kui teostust. Sama aasta 21. oktoobri
Revalsche Zeitung’i numbrist leiame tuntud muusikakriitiku Otto Greiffenhageni džässikontserdi
arvustuse, mis on üsnagi asjalikult kriitilises toonis, väites, et kava on kulunud ja orkestri kõla
ärritavalt lärmakas. 259 Paraku ei ole seal mainitud, millise orkestriga oli tegu ja kus kontsert
toimus. Tähelepanu on juhitud (samuti nimesid nimetamata) vaid orkestri ebatüüpilisele
koosseisule (akordion, kitarr, elektriorel) ja keskpärastele solistidele. Hoolimata kriitiku
negatiivsest suhtumisest (esinejaid ei peeta isegi tutvustamise vääriliseks) on siiski mainitud, et
saal oli täis ja publik esinejatega rahul. Kuigi meie käsutuses pole rohkem andmeid nii väikese
ansambli kontserdist, oli see ettevõtmine ilmselt siiski kontserdina reklaamitud ja vastavas
vormis ka teostatud, muidu poleks tuntud kriitikul olnud põhjust ajalehes sellest juttu teha.
254
“Jazz-kontsert”. Uus Eesti 1936, 25.11. i.
255
Uudisleht 1934, 13.01.
256
Rahva Hääl 1940, 30.08.
257
Oma Maa 1937, 20.09.
258
Suur tänu Reelike Tükile, kes minu tähelepanu nendele juhtis.
259 “Jazz-konzert”. Revalsche Zeitung 1937, 21.10.
112