tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

mitte saadete sisulist, vaid tehnilist kvaliteeti, mida mõjutasid nt ilmastikuolud, tugevamad
naaberjaamad, laineala “ujumine” jne) ja mitte just eriti arvukate džässiplaatide näol. Siin võis
olla tegemist ka suundumusega võtta eeskuju vaid tõesti parimailt ning Inglismaal (inglise
jaamu kuulati kõige enam) olid 20. sajandi esimesel poolel vaieldamatult Euroopa parimad
džässorkestrid.
Nagu selgub, andis selline “kaudõppe” süsteem täiesti arvestatava tulemuse ja 1940. aastate
alguseks, kui lõppes meie džässi vaba areng, oli meil nii rahvusvahelise tasemega muusikuid
(mida tõestavad Soomes ilmunud YAM’i ja Rootsis ilmunud Orkester Journalen’i artiklid;
E. Lindström hindab intervjuus siinkirjutajale meie tippude taset isegi paremaks Soome
muusikute omast) kui ka kandepinda, mida tõestab fakt, et meie džässi mängivaid muusikuid
jätkus nii ida poole rindejoont, kus neist moodustati erinevates sõjaväeosades hulk estraadiorkestreid,
kui ka eksiili siirdunute hulka, kellest eeskätt Rootsis moodustus mitmeid tantsuorkestreid.
Saame teha ainult hüpoteetilisi oletusi, milline oleks võinud olla eesti džässi tase
viie või kümne aasta pärast, kui oleks jätkunud normaalne areng ja kõik need vaieldamatult
andekad isiksused oleks meie lavadele alles jäänud.
Siin on kohane meenutada Kuno Lareni kommentaari Eugen Raudsepa kohta: “Vähestel on
annet ühte karjääri väga edukalt teostada. Eugen tegi seda kahel alal” (Laren 1996: 9). Need
sõnad kehtivad kõigi meie läände siirdunud džässitippude kohta, K. Laren ise kaasa arvatud.
Miks nad keegi, peale Henno Toominga (ja Armas Maiste, kuid tema polnud kodumaalt
lahkudes veel väljakujunenud muusik), ei valinud elukutselise muusiku teed, on praegu raske
oletada. Kas oli tegemist lihtsalt majanduslike kaalutlustega või olid neil kõigil tõesti nii
mitmekülgsed võimed ja huvid, et tekkis vastupandamatu tahtmine end ka mingil muul alal
proovile panna?
Nõukogude võimu kehtestamisega 1940. aastail algas Eestimaal uus aeg uute džässivaenulike
reeglitega ning ka džässmuusikutel tuli nendega kohaneda. Nõukogude korra kokkuvarisemisega
lõppes see muusikakultuurile keeruline ajajärk ja koos Eesti taasiseseisvumisega
avanes ka džässmuusikutel võimalus normaalseks eksistentsiks, sh eestimaise džässi ajaloo
tundmaõppimiseks, millega käesolevas uurimuses algust on tehtud. Selle töö suurimaks
praktiliseks kasuteguriks tuleks pidada kokku kogutud, kommenteeritud ja süstematiseeritud
suurt hulka seni maailma eri nurkades hajali olnud dokumentaalset, aga ka suulisel
ajalootraditsioonil põhinevat materjali, mille jäädvustamiseks oli informantide kõrget vanust
arvestades viimane võimalus. Nagu kirjutab tuntud teoloog, kiriku- ja kultuuriajaloolane
Toomas Paul 313 , on suuline pärimus usaldatav umbes kolmveerand sajandit.
Käesoleva töö tulemina on selgunud ka esmajärjekorras täiendavat süvenemist vajavad olulisemad
suunad. Põhjalikumat uurimist vajavad džässmuusika levik Kesk-Eestis 1918–1945,
samuti džässi ja rahvamuusika sulandumise koosmõjul sündinud “külajätsi” sisuline olemus,
võimalikud erivormid ja leviku ulatus. Huvitavaks teemaks tõotab kujuneda küsimus
džässmuusika mõjutustest meie süvamuusikas. Käsitlemist vääriks ka kõikide sõja tõttu
kodumaalt lahkunud džässmuusikute saatus. See on meie põlvkonna auvõlg eestimaise džässi
loonud põlvkonna ees.
313 T. Paul (s 1939) “Ajalugu on meie elu lugu”. Päevalehe lisa “Arkaadia” 2008, 15.05.
129