tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Rootsis huvitus ta rohkem kaasaegsest džässist ja oli juba 1950. aastate algul tunnustatud
bebop-stiili pianist, kellega esinesid järgneva enam kui paarikümne aasta jooksul meeleldi
koos paljud Rootsi tippmuusikud: Georg Riedel, Seymour Österwall, Kettil Ohlson, Carly
Tornehave jt. Ta mängis aastaid ka Rootsis hästituntud G. L. Unit Quintet’is, tehes seda kõike
väga heas Thelonius Monk’i 291 stiilis. Tehniliselt oli ta väga heal tasemel, olles selles suhtes
oma eeskujust tublisti üle. Õnneks on Svensk Visarkiv’is ja Rootsi Raadio arhiivides säilinud
mitmed tema lindistustest erinevate koosseisudega ja ka G. L. Unit Quintet’iga 292 , mille alusel
võib julgelt väita, et Henno Tooming oli üks kõigi aegade parimaid eesti soost džässpianiste
üldse. Seega pole ka midagi imestada, et temaga on peale eelmainitute korduvalt koostööd
teinud sellised rahvusvahelised suurused nagu Sahib Shihab, Brew Moore, Jamalia Suleiman,
Jonny Griffin, Allan Botschinski. Ka Rootsi džässiajakirjanduses oli ta fookuses – temaga on
tehtud mitu raadiointervjuud ja džässiajakiri Orkester Journalen on temast 1960. aastail
avaldanud hulga artikleid koos fotodega. 293 Teadaolevatel andmetel ongi H. Tooming ainus
meie sõjaajal kodumaalt emigreerunud džässimeestest, kes valis professionaalse džässmuusiku
kutse ja sel alal ka tuntuse saavutas. Henno Tooming suri vähki 22.10.1979
Stockholmis.
Ilmar Laaban
Eelmainitud Eesti džässmuusikutega, eriti Kuno Lareniga, tegi mõnigi kord koostööd Ilmar
Laaban, kes juba tudengiajal Tartus oli tunnustatud arvestatava džässpianistina. Temast kui
luuletajast on viimastel aastatel üsna palju kirjutatud, tema talendi teisest tahust – muusikust
ja muusikakriitikust seevastu tunduvalt vähem.
Ilmar “Imps” Laaban (1921–2000; vt foto 66) oli põline Tallinna poiss, kes 1934–1940 käis
oma kooliteed poeglaste Reaalgümnaasiumis, õppides samal ajal konservatooriumis klaverit
ja kompositsiooni. Reaalgümnaasiumis õppimise ajal osales ta aktiivselt ka kooli lakoonilise
nimega tantsuorkestri R tegevuses. Nagu aastakümneid hiljem on selgunud, oli selle orkestri
silmapaistvaks omapäraks just isikkoosseis: 294 viiulit, kitarri ja tenorsaksofoni mängis Emil
Laansoo, üks sõjajärgsete aastate kõige produktiivsemaid ansamblijuhte ja arranžeerijaid,
trumme mängis pikki aastaid Estonia teatri dirigendina töötanud Vallo Järvi, klaverit Ilmar
Laaban, saksofoni Joann Juštšuk (hilisem heliplaadifirma Melodija Tallinna-stuudio juhataja),
trompetit Jürgen Miilen (hiljem Eesti Raadio ja Eesti TV toimetaja), saksofoni Arno Valma,
kellest sai hiljem Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi teadur (Ojakäär 2000: 129), seega
kõik silmapaistvad isikud. K. Laren mäletab veel kontrabassist Kalju Hollast ning lauljaid
Eugen Raudseppa ja Harald Laant (Ojakäär 2003: 295). Ilmar Laabani elukaaslase Aino
Tamjärve andmetel osales orkestris ka Joann Juštšuki noorem vend, Ilmar Laabani pinginaaber
Eugen Juštšuk, 295 kellest edaspidi lähemalt.
291
Pianist ja helilooja Thelonius Sphere Monk (1917–1964), üks bebop-stiili kontseptsiooni loojaid.
292
Koopiad siinkirjutaja käsutuses.
293
Orkester Journalen: I. Glanzelius “Jazzå sommarkåseri” juuli/august 1959, lk 10; B.S. “Tredje
stipendiekonserten” aprill 1962, lk 8; L. Kleberg “Hörtpa Gyllene Cirkeln” sept. 1962, lk 14; “Jazz i
parkerna” juuli/aug. 1965, lk 4.
294
Tundub, et sellised haruldaselt “produktiivsed” koosseisud tekivad lainetena, teatava ajaühiku tagant. Siin
meenub vägisi 20 aastat hiljem Tartus tegutsenud Harvlek, kelle ridadest sirgus 1 akadeemik (Agu Laisk), 3
kõrgkooli õppejõudu (Arnold Karu, Hudo Jõgi, Rein Marvet), 1 tippsportlane (Eugen Ora), 1 tunnustatud
neuroloog (Leo Ora). Nendega lühemat aega koostööd teinutest võrsus veel üks akadeemik (Hans Trass), üks
professor (Edvitar Leibur) ja tuntud teleajakirjanik Andres Vihalem. Harvlek oligi järgmise põlvkonna
muusikute seas tuntud kui legendaarne “akadeemikute orkester”.
295
A. Tamjärve kiri siinkirjutajale 26.07.2006.
120