tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

isikupärase, jäljendamatu mängumaneeri ja normivaba tooniga on seletatav ka süvamuusikutele
täiesti mõistetamatu fenomen – džässitundjatel piisab vaid paari lause kuulmisest,
et öelda eksimatult, kes mängib (see kehtib loomulikult tuntud muusikute kohta).
Seda mitte ainult kuulsate solistide osas, vaid ka instrumentaariumi poolest täiesti sarnaste
orkestrite puhul – keegi ei aja omavahel segi Duke Ellingtoni, Glenn Milleri 41 või Count
Basie 42 orkestreid, samas kui on võimatu ette kujutada, et keegi suudaks kõla järgi ära arvata,
kas mängivad Berliini Filharmoonikud või näiteks Bostoni sümfooniaorkester. Siin oleks
kohane rääkida veel ühest kõlaga otseselt seotud fenomenist – džässmuusikud laulavad sageli
sotto voce kaasa oma improvisatsioonile. Seda teevad paljud džässmuusikud, tuntuim neist on
pianist Erroll Garner, kes peale oma improvisatsiooni meloodialiini markeerimise toob aegajalt
kuuldavale ka täiesti muusikaväliseid häälitsusi, nagu hüüatused või naer. David Sundow
väidab oma fenomenoloogilises uurimuses džässimprovisatsioonist klaveril, et võime
mängitavat vokaalselt ette kujutada annab pianistile erilise kindlustunde (Cook 2005: 74).
Sundow räägib küll pianistidest, kuid džässmuusikutest harrastavad (oma soolole) kuuldavat
kaasalaulmist kõige enam kontrabassimängijad, kes on sellest lausa eraldi stiili kujundanud.
Huvitaval kombel ei ole sellele laialt levinud mänguvõttele spetsiaalset terminit kasutusele
võetud 43 .
Kuna džässis hinnatakse enam esituse siirust kui ilu, võib juhtuda, et esitus tundub ilus isegi
esteetikanormidega vastuollu minnes. Selles kontekstis meenutatakse sageli Louis Armstrongi,
üht kõigi aegade kuulsaimat džässilauljat, kelle hääle tämber ei kannataks klassikaliste
ilukaanonite kohaselt mingit kriitikat. Nagu ütleb Berendt: “Võib öelda, et jazzi ilu on pigem
eetiline kui esteetiline. Et jazzi kuidagi suhtuda, on tarvis kõigepealt suuta sedasorti ilust aru
saada” (Berendt 1999: 164).
Koos kõlaga peaks mainima ka teist olulist, kõlaga otseselt seoses olevat komponenti –
džässilikku fraseerimist. Sound ehk kõlapilt ja sellega seonduv vastav fraseerimine on džässi
kõige “mustemad” elemendid ning siin võib täheldada otsest seost lõuna istandustega ja
sealtkaudu Aafrikaga. Need kaks on nii olulised, et kui džässmuusik esitab mõne klassikalise
muusikapala, suudab ta selle vaid fraseerimisega muuta džässilikuks isegi oma partiid nootnoodilt
mängides (Berendt 1999: 165). Ilmekas tõestus eeltoodud väitele on kuulus vokaalansambel
The Swingle Singers, kes Bachi teoseid esitades jälgib täpselt autori teksti, lisades
ettekandele vaid svingtrummi rütmitausta ja džässiliku fraseerimise, saavutades uskumatult
džässiliku tulemuse.
Eelnevaga seondub lahutamatult džässi rütmika koos svingiga. Iga džässansambel koosneb
meloodia- ja rütmisektsioonist. Esimesse kuuluvad trompet, saksofon, klarnet ja teised nn
viisipillid, teise trummid, (kontra)bass, kitarr ja klaver (tingimusel, et nad pole parajasti
soolopilli rollis). Džässrütmikas valitseb meloodiasektsiooni ja rütmisektsiooni vahel loominguline
pinge, mis ei esine mitte ainult rühmade vahel, vaid ka rühmades enestes, ja pole
midagi haruldast, kui nende algsed funktsioonid lähevad omavahel segamini, s.t meloodiainstrumendid
täidavad rütmifunktsioone ning rütmipillid mängivad meloodiat. Nii sünnib
mitmekihiline rütmika, mille ankruks on biit – regulaarsete aktsentidega põhirütm, millest
41 Glenn Milleri (1904–1944) orkester oli üks tuntumaid svingiajastu orkestreid, Euroopas tänu filmile
“Päikesepaistelise oru serenaad” ilmselt tuntuim. G. Miller sai arranžeerijana kuulsaks tänu tema avastatud
saksofonide spetsiifilisele seadele, mis muutus bigbändide muusikas suurmoeks.
42 William Count Basie (1904–1984), innovatiivne minimalistliku mängustiiliga pianist, edukaima mustanahaliste
svingorkestri juht (Clayton, Herbert, Middleton 2003: 243).
43 Dave Liebmanni (üks kaasaja tunnustatumaid džässipedagooge) intervjuu siinkirjutajale 9.07.2007 Sienas.
Ääremärkusena olgu meenutatud, et ka süvamuusika-autoriteet Glenn Gould armastas mängitavat muusikat
kuuldavalt kaasa laulda.
29