tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

� 86 viiuli-, 83 saksofoni/klarneti-, 74 klaveri-, 24 akordioni-, 53 trummi-, 49 trompeti-, 15
trombooni-, 11 susafoni-, 19 kontrabassi-, 16 bandžo/kitarri-, 13 tšello-, 1 ksülofoni-,
flöödi- ja vibrafonimängija. Kui neid arve lähemalt silmitseda, torkab kohe silma, et
liidetavad ja summa ei klapi. Siiski pole selles midagi ebaloomulikku, kui arvestada, et
paljud muusikud mängisid mitut pilli. Kõige suurem oli siinjuures kokkulangevus viiulija
saksofonimängijate seas – 15 juhul (Mutsu 1991, 10: 91–94); V. Ojakääru hinnangul
mängis 90% tolleaegsetest viiuldajatest ka saksofoni (Lille 2006: 12), seega oli
kokkulangevus tõenäoliselt oluliselt suurem;
� 10 naismuusikut: naispianistid Erika Kodrau, Valentina Ild, Varvara Malama, Sarah
Muršak, Lydia Nahkur, Elli Patulova, Ira Regi ja Veera Vetting, trompetist Violetta
Borkmann ja viiuldaja Johanna Znamenski;
� üsna palju oli samast perest muusikuid: vennad Flinkid, Ignatjevid, Kaasikud, Kallased,
Kirikalid, Kreutzbergid, Kurskid, Kuusikud, Kõlarid, Mullatid, Mutlid, Raudsepad,
Rosenbenkid, Sachsenid, Schellerid, Schütsid, Socherid, Šumjatserid, Veenred, Värgid,
õde-vend Borkmannid ja isa-poeg Lemmikud;
� refräänilaulu harrastasid orkestrantidest Friedrich Kaasik, Roman Karise, Aleksander
Koromaldi (Leontjev), Herbert Kulm, Georg Metssalu, Enno Mullat, Jasef Mullat
(Emmanuel Muller), Voldemar Prügi, Artur Rinne, Rudolf Rotka, Adolf Scheller, Kurt
Strobel, August Truder, Evald Turgan, Raimond Valgre (Tiisel) ja Vladimir Vertennikov
(Mutsu 1991, 6: 22).
Kõige tüüpilisem oli 7-liikmeline koosseis: viiul, 2 saksofoni, trompet, klaver, kontrabass ja
trummid, s.t küllaltki ökonoomne koosseis, mis kõlab juba hästi (puhkpillid saavad kolmehäälseid
seadeid kasutada) ning võimaldab samal ajal mängida ka väga erinevat muusikat alates
valssidest-tangodest kuni uute moetantsudeni. Seega oli siin muusikaline taotlus ühendatud
majandusliku otstarbekusega. Suuremates orkestrites lisandus tromboon (või teine
trompet) ja 1–2 saksofoni (Eestis ka akordion), mille tulemusel moodustus juba nn väike
bigbänd. Viiulit ja akordioni võis näha koosseisus isegi praktiliselt bigbändi mõõtu Tallinna
garnisoni džässorkestris (vt foto 22). Esimene Tallinna orkester, mis loobus viiulimängijast,
oli Kuldne Seitse (kusjuures nende algkoosseisu viiul veel kuulus), ja esimene orkester, mis
juba asutati ilma viiulimängijata, oli Longhairs.
Täiskoosseisulisi bigbände on käsitletavast ajajärgust Tallinnas teada vaid viis – Tallinna
garnisoni džässorkestri kaks koosseisu, Merry Pipers viimasel tegutsemisaastal, Kuldne 7
1940. aastast alates ja Longhairs’i suur koosseis.
Juba algusest peale oli küllaltki selgelt tunda suunda saksaliku lööklaulu mõjusfäärist
ameerika-inglise muusika eelistamisele ja hiljem svingmuusika poole liikumisele, mis 1930.
aastate lõpul ka jõuliselt meie tantsumuusikasse sisse murdis.
3.3. DŽÄSS VÄLJASPOOL TALLINNA
Džässi jõudmise aega teistesse Eestimaa linnadesse on praktiliselt võimatu täpsemalt
tuvastada, oletatavasti toimus see umbes 5–8 aastat hiljem kui Tallinnas. Samas pole üldse
kindel, millal kohalikud arengud nii kaugele jõudsid, et nende mängitavat muusikat kas või
tinglikult džässiks võiks nimetada. See ülesanne osutub keeruliseks ka seetõttu, et praktiliselt
kogu Kesk- ja Ida-Eesti (v.a Narva) kohta ei ole õnnestunud mingeid usaldusväärseid andmeid
leida. Märgatavalt parem on olukord Lõuna-Eestit puudutava informatsiooni osas (vt
kaarti joonis 1), mis osutus vägagi huvitavaks. Samas ei saa unustada, et džäss oli moes ja
53