tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

1.2. EESMÄRGID JA ÜLESANDED
Käesoleva uurimuse eesmärkideks on välja selgitada:
� kuidas ja mis kanaleid pidi jõudis džäss Eestisse ning kuivõrd see siin levis;
� mis asjaolud soodustasid ja mis takistasid džässi levikut ning akulturatsiooni;
� millist mõju avaldas džäss Eesti 20. sajandi I poole (muusika)kultuuri üldpildile;
� milliseks kujunes džässi ja popkultuuri vahekord;
� kas džäss kujunes Eestis vaadeldaval ajajärgul kontsertmuusikaks;
� kas meil kujunes välja rahvuslik džäss.
Eesmärkide täitmisel oli seega kesksel kohal kõikvõimalike džässiga seonduvate andmete
kogumine ja dokumenteerimine võimalikult usaldusväärse andmepanga loomiseks. Esmased
ülesanded olid:
� džässorkestrite/-ansamblite levikuala kaardistamine, nende isik- ja pillikoosseisude, repertuaari,
stiililise suundumuse ning mängutaseme väljaselgitamine;
� raadio, kino, heliplaatide ja nootide mõju uurimine džässi levikule;
� tantsu- ja meeleolumuusikas toimunud muutuste analüüsimine;
� avaliku suhtumise ja seoses sellega džässikriitika jälgimine.
Nende nähtuste sotsioloogiliste aspektide selgitamisel ja hindamisel toetutakse põhiliselt
kultuurimuutuste ja akulturatsiooni teooriate seisukohtadele.
1.3. METOODIKA JA ÜLESEHITUS
Erinevate kirjalike allikate läbitöötamise kõrval on töös ühe olulisema andmekogumismeetodina
kasutatud intervjuud ja küsitlust. Intervjuude läbiviimise metoodika on olnud
küllaltki erinev, sõltudes sageli olukorrast. Olen oma praktikas jõudnud tõdemuseni, et kõige
usaldusväärsemad vastused saadakse sageli mitte otseküsimustele, vaid vaba vestluse käigus,
lastes informandil vabalt rääkida ja vaid suunates intervjuu käiku. Eelnevalt kokkulepitud
intervjuude jäädvustamiseks kasutasin esialgu pliiatsit-paberit, mistõttu on jäädvustatu üsnagi
konspektiivne. Edaspidi tekkis võimalus abivahendina kasutada diktofoni ja mõnel juhul
täiendavalt ka fotoaparaati. Nii mõnigi kord on kohtumine intervjuuks sobiva isikuga toimunud
ootamatult või situatsioonis, kus diktofoni kasutamine pole võimalik (taustahelid liialt
tugevad); sellisel juhul olen intervjuu sisu hiljem konspektiivselt üles kirjutanud. Päris mitmel
puhul on intervjuule järgnenud sisukas kirjavahetus (üle poole sellest e-maili vahendusel), kus
intervjueeritav on pärast mõningast meenutamist suutnud oluliselt täpsustada intervjuu käigus
antud andmeid, mõnel juhul leidnud isegi huvitavaid fotosid ja juhatanud kätte teisi võimalikke
informante. Antud juhul on intervjuude läbiviimisel olnud mõnigi kord raskendavaks
teguriks intervjueeritavate kõrge vanus – üle kaheksakümne aasta –, mistõttu peab olema
tähelepanelik nendelt saadud andmete analüüsimisel ja neid hoolega teiste teadaolevate faktidega
võrdlema. Mõnel juhul, kui andmed on osutunud huvitavaks, kuid liialt erinevaks, olen
neid kasutades lisanud ka viite vastava selgitusega.
Arvukalt intervjuusid (põhiliselt Rootsi vanema põlve džässmuusikutega) on toimunud
telefoniintervjuudena, millest litereerisin lühikokkuvõtted. Suur osa intervjuudest on läbi
viidud eesti keeles, Rootsi džässmuusikute ja džässiuurijatega inglise keeles 8 , E. Lindströmi
ja Soome džässiuurijatega soome keeles.
8
Rootsikeelsetest trükistest arusaamiseks olen kasutanud Leena Marandi ja Lars Westini asjatundlikku abi,
mille eest olen väga tänulik.
15