tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

erinevus oli repertuaaris, mis J. Pori orkestril oli oluliselt rahvalikum ja lihtsakoelisem 87 .
Seega võiks tema orkestrit džässi leviku seisukohalt vaadelda ka teatava vaheetapina ja
lihtsamale või lihtsalt konservatiivsema maitsega rahvale džässiliku tantsuorkestri kõla
tutvustajana. Tänu sellisele repertuaaripoliitikale, arvukatele plaadistustele ja regulaarsetele
raadioesinemistele oli J. Pori orkester vaieldamatult Eesti populaarseim tantsuorkester 1930. aastatel.
Kokkuvõte
Tallinna džässi algaastate, s.t 1920. aastate teise poole vaieldamatu liider oli The Murphy
Band, 1930. aastatel oli kandepind juba oluliselt laiem – parematest tantsuorkestritest rääkides
tuleks Red Hot Ramblers’i kõrval eraldi välja tuua veel kolm: Merry Pipers, Dancing
Travellers ja Kuldne Seitse, mis olid samuti publiku poolt kõrgelt hinnatud.
1920. aastate lõpuks oli Tallinnas 7–8 arvestatavat juhumänguorkestrit, millele järgmise kümnendi
algul lisandus teist samapalju; teadaolevalt oli Tallinnas samal ajal ka umbes tosin
palgalist džässiliku orientatsiooniga restorani- ja kohvikuorkestrit. Seega oli džässilikku
tantsumuusikat mängivate orkestrite koguarv Tallinnas 1930. aastatel arvestatavas suurusjärgus
25–30 orkestrit. Seda oli küllaltki palju 140 000 elanikuga linna (Eesti Entsüklopeedia
1936: 1363) kohta, tekitades juba arvestatava orkestritevahelise konkurentsi pakkumistele
parematesse (s.t ka paremini tasustatud) tantsusaalidesse ja restoranidesse. See tingis omakorda
suure liikuvuse orkestrite isikkoosseisudes, mis muudab praktiliselt võimatuks, aga ka
ilmselt mittevajalikuks orkestrite täpsete isikkoosseisude iga-aastase fikseerimise, sest nii mõnigi
kord leiaksime sama muusiku nime ühe aasta jooksul mitmest eri kollektiivist. Tallinna
orkestrite tüüpilisemaid koosseise vaadeldes selgub, et sellel arenguetapil oli inglise orkestrite
mõju meie orkestritele suurem kui ameerika orkestritel. Väite kõige ilmekamaks tõendiks on
tromboonide vähesus orkestrites, mis omakorda viitab diksiländmuusika vähesele osale nende
repertuaaris, kuna tromboon on selles džässistiilis üks põhipille. Ei ole loogiline, et põhjuseks
oleks olnud trombonistide vähesus (kuigi ka see ei ole välistatud), kuna selleks ajaks tegutses
juba mitmeid sõjaväe ja Kaitseliidu puhkpilliorkestreid, arvukalt puhkpilliorkestreid eksisteeris
ka tuletõrje, kultuuri- ja haridusseltside juures. Küll võis siin põhjuseks olla tehniliselt
heade, kas või algelise improvisatsioonivõimega klarnetistide puudumine. Klarnetil on aga
diksiländile omase vaba kontrapunkti loomisel trompeti ja trombooni ühendajana oluline roll.
Võrreldes Soomega, kus samal arenguetapil muutus kiiresti valitsevaks just diksiländstiil,
võibki põhiliseks olla otsese eeskuju ja õpetaja olemasolu klarnetist T. W. Tuomikoski näol.
Ajavahemikul 1918–1940 tegutses teadaolevatel andmetel Tallinnas kokku umbes 65 džässilikku
tantsumuusikat viljelenud orkestrit, kus mängis (sh restoraniorkestrid) orienteeruvalt
420 pillimeest 88 (vt pillimeeste nimestikku lisas 15):
87 J. Pori orkestri repertuaaris olid aukohal “Postipoiss”, “Mulgimaa”, “Kääri aga käised ülesse, asu aga tööle
kallale”, “Mu kodu on Roslagen Rootsimaa rand”, “Tango Notturno”, “Karjapoiss on kuningas” jt (Ojakäär
2000: 287).
88 Džässmuusikat viljelenud muusikute üldarv oli kindlasti märgatavalt suurem, sest ainuüksi eeltoodud fotodel
on 28 muusikut, kelle isikut pole õnnestunud tuvastada, samuti pole mitme orkestri kohta peale nime midagi
täpsemat teada. Siinjuures peab muidugi arvestama, et võib esineda isikkoosseisude kattumisi ja mõnigi kord
ei pruugi me osata nime ja nägu kokku viia. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et siia loetelusse pääsesid
siiski vaid professionaalid või oma tasemelt sinna lähedale küündinud muusikud. Nn tagamaa, mille hulka
tuleks lugeda nii oma lõbuks mängivad ja püsivast muusikutööst mittehuvitatud pillimehed kui ka algajad
noored muusikud, loetelus ei kajastu. Viimaseid ehk algajaid ei tohiks samas kuidagi alahinnata, sest nagu
käesoleva uurimuse edasised peatükid näitavad, moodustasid sõja tõttu emigreerunud teiste elualade
esindajad (meremehed, insenerid jne) ainuüksi Rootsis mitmeid arvestatava tasemega orkestreid, kelle
liikmeskonnast muusikute nimestikus ei ole kedagi, kuid kes oma muusikalise ettevalmistuse ja huvi džässi
vastu olid saanud kodumaal.
52