tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Eestis erilise tuntusega silma ei paistnud 274 , jääb vaid korrata tuntud tõetera, et ükski prohvet
pole kuulus omal maal. Sellest kontserdist on E. Lindströmi kogus säilinud ka foto, mille
Lindström lahkelt avaldamiseks loovutas (vt foto 63). Olgu siinkohal veel lisatud, et erilise
tähelepanu pälvib B. Kuum ka Jukka Haavisto poolt Soome džässiajaloo kohta kirjutatud
raamatus “Puuvillapelloilta kaskimaille”. Tema hinnangul oli Kuum Jaakko Vuormaa bändi
silmapaistvaim muusik (Haavisto 2000: 119). Kõige tipuks on B. Kuum ainsa mittesoomlasena
end “sisse murdnud” Soome džässiajaloo plaadile “Soumalaisen jazzin kultaiset vuodet
2”, kus ta koos J. Vuormaa ansambliga esitab ka eelmainitud kontserdil kavas olnud tuntud
džässistandardi “All Of Me”. Antud fakt on eriti tähelepanuväärne seetõttu, et soomlased on
otsustanud selle salvestuse oma antoloogiasse valida hoolimata äärmiselt viletsast helikvaliteedist.
See viitab otseselt sellele, et nende džässi arenguloos on sellel lindistusel vägagi
oluline koht. Tänu sellele on ka meil üks oluline helijälg rohkem, otsustamaks oma kõrvaga
tolle aja muusikute taseme üle. See on ka ainus säilinud helijälg B. Kuuma/ Kuno Lareni 275
mängust.
Eesti džässmuusikud viibisid Soomes väga lühikest aega, oktoobrist 1943 veebruarini 1944,
aga sinna jäetud jäljed osutusid sügavamaks, kui oleks osanud oodata. Enamik neist lahkus
Soomest 1944. aasta veebruaris, valdavalt Rootsi, kus osa leidis uue kodumaa, osale osutus
see aga ajutiseks vahepeatuseks.
6.2.2. Eesti džässmuusikud Rootsis
Millise mulje jättis meie tippmuusikute tase võrrelduna Rootsi kolleegidega? Teadaolevalt
algas džässmuusika areng Rootsis peaaegu kakskümmend aastat varem kui Eestis ning oli
loomulik, et oma arengus olid nad meist ja Soomestki tubli sammu ees, seega ei pruukinud
nende arvamus Soome kriitikute ja muusikute arvamusega ühtida. Kas suutsid Eesti muusikud
siin oma nime kohalikule muusikaavalikkusele teadvustada?
Stockholmis Svensk Visarkivi 276 ja Rootsi Džässiföderatsiooni arhiive uurides selgus, et 1940.
aastate tuntuim Eesti džässmuusik Rootsis oli laulja Eugen “Massa” Raudsepp, kes pälvis ka
kohaliku muusikakriitika positiivse tähelepanu. Tegelikult sai E. Raudsepp hakkama kõigi
reeglite kohase hat trick’iga. Saabunud tundmatu sõjapõgenikuna veebruaris 1944 Rootsi,
esines ta juba sama aasta 5. märtsist alates Põhjamaade parima svingorkestri, Lulle Ellboj 277
bigbändi solistina 7 päeva nädalas Stockholmi suurimas, 2000-kohalises Vinterpalacetnimelises
tantsusaalis. Nagu M. Westin kirjutab, oli orkestri menu uue solistiga nii suur, et
publiku nõudel lükati hooaja lõpetamine 2 nädalat edasi. 278 Kogu seda populaarsust ei oleks
ilmselt õige ainult E. Raudsepa arvele kirjutada, kuid nagu meenutab K. Laren, oli tema osa
selles üpris suur. 279 See väide tundub üsna tõepärane, sest ka kriitika võttis uue solisti hästi
vastu – temaga tehti raadiointervjuu 280 ja Rootsi suurima džässiajakirja Orkester Journalen
274
B. Kuuma küll juba teati, ta esines ka H. Speegi viimastel kontsertidel, H. Toominga nime ei ole mainitud ei
V. Ojakääru seda aega käsitlevates raamatutes ega ka A. Mutsu uurimuses Tallinna muusikutest. B. Kuuma
eluloolisi andmeid vt lisa 11.
275
Boris Kuum muutis oma nime pärast sõda Kuno Lareniks.
276
Svensk Visarkiv = The Centre for Swedish Folk Music and Jazz Research
277
Lulle Ellboy nime kirjutatakse erinevates allikates erinevalt – nii y lõpus kui ka j lõpus; käesolevas
uurimuses olen kirjutanud vastavalt kasutatud allika kirjaviisile. Rootsi džässiajaloolase L. Ellboj orkestri
uurija Martin Westini andmetel on õige j täht nime lõpus (intervjuu siinkirjutajale 15.05.2006).
278
Martin Westini kiri siinkirjutajale 14.03.2005.
279 Kiri siinkirjutajale 1.12.2004.
280 Koopia siinkirjutaja käsutuses.
116