tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

3.5.1. Rahvalike sugemetega džäss
Peatume kõigepealt esimese grupi ansamblite juures. Tali 141 külakapell ja selle baasil tekkinud
Tali Põllumeeste Seltsi jazzorkester sobib hästi kõige tüüpilisemaks ümberkujunemisprotsessi
näiteks. Hendrik Juurika andmetel tegutses Tali vallas 1930. aastate algul kohaliku
taluniku Karl Talu juhtimisel külakapell, kus Karl Talu ise mängis viiulit, tema vend Kristjan
trumme, Arnold Ilov bandžot ja noor Hendrik Juurikas (alustas kapellis juba 9-aastaselt!)
mandoliini (Ojakäär 2000: 207). Külakapelli džässbändiks ümberkujundamise initsiaator oligi
nooruke Hendrik Juurikas, otseseks tõukeks Olustveres kuuldud Viljandi džässorkester. Ta
meenutab veel 68 aastat hiljemgi oma intervjuus E. Jõgile (Jõgi 2003: 9) selle orkestri
mängitud pala “Indiaani armuhüüd”, milles kuuldud saksofonide corust peab peamiseks
põhjuseks, miks temast sai saksofonimängija. H. Juurikas ei maini intervjuus kuuldud orkestri
nime, kuid tõenäoliselt oli tegemist Melody Makers’iga, sest kuigi olemasolevatel andmetel
asutati ka teine Viljandi orkester Akkord 1935. aastal, on väheusutav, et värskelt asutatud
orkester suudaks kohe nii mõjuvalt esineda. Tekkinud idée fixe’i mõjul ostis H. Juurikas 1935.
aastal endale jalgrattaostuks määratud raha eest pruugitud tenorsaksofoni (millest tulnud
kodus tõsine pahandus) ja asus selle mängimist õppima. Mõningad algteadmised hankinud ta
ühelt sugulaselt, kes oskas veidi klarnetit, põhiline õppimine toimunud paratamatult omal
käel, sest elati ju suurematest keskustest suhteliselt kaugel. Ilmselt edenes asi hästi, sest
järgmisel aastal ostis ka vanem vend Karl endale altsaksofoni; kuna kohalik kaupmees
Voldemar Kaiküll oskas trompetit mängida, oligi džässbändi kolmehäälne “edurivi” olemas.
Orkestriga (vt foto 45) liitus ka akordionist Paul Tamm, ülejäänud osa bändist – viiul, bandžo
ja trummid – tulid eelnevalt tegutsenud Karl Talu külakapellist. K. Talu jäi esialgu ka orkestri
juhiks edasi.
Eelmainitud intervjuus meenutab H. Juurikas, et 1936. aastal ostis isa neile patareidel töötava
raadiovastuvõtja, mis sai vastasutatud džässbändi oluliseks õppevahendiks – igal nädalavahetusel
kuulati Tallinna parimate orkestrite ülekandeid, õpiti neist ja kirjutati kuuldu
üles 142 . Džässbändi repertuaari hangitigi algul raadiost eeskätt K. Strobeli ja J. Pori orkestrite
lugusid mälu järgi maha kirjutades 143 (siit on pärit ka H. Juurika esimesed arranžeerimise
katsetused), hiljem ka Esto-Muusikast UFA filmimuusika noote ostes.
141
Tali (ka Talli) asula oli Eesti Entsüklopeedia andmetel samanimelise, umbes 1400 elanikuga valla keskus
Edela-Eestis Saarde kihelkonnas.
142
Raadiost kuulis Tali džässbänd ka P. Veebeli 1936. aasta kontserti, mis neile ereda mulje jättis: “Mõned lood
kontserdi kavast nagu parafraas “Rukkiväli”, /.../ Sarah Leanderi laulud “Ma seisan sajus ja ootan sind” ja
kolmas meloodia “Sa oled mu õnnetäht”/.../ said kohe paberile kribitud ja Tali džässorkestri repertuaari
võetud” (Jõgi 2003: 11). Eeltoodud tsitaadist leiame veel ühe väärtusliku vihje – P. Veebeli kontserdil oli
teatavasti kava 12. punktina “Möödunud šlaagreid”, täpsustamata milliseid. Loogiliselt võiksid need palad
just sinna kuuluda.
143
Siin tuli ilmsiks H. Juurika hea muusikaline mälu ja terane kõrv – tema oli see, kes lood raadiost üles kirjutas
(Karli ülesandeks olid sõnad). See fakt, et kuuldud lugusid suutis mälu järgi transkribeerida ilma muusikalise
hariduseta 15-aastane külapoiss, tundub lausa uskumatuna, kuid nagu H. Juurikas samas intervjuus mainib,
oli Tali 6-klassilises koolis väga tugev muusikaõpetus – kirjutati viiuli järgi diktaati (!) – ja tema enda sõnul
sai temast seal täielik muusikasõltlane. H. Juurika muusikalise alghariduse juures tuleks ilmselt arvestada ka
tema isa osa – tsaariarmee orkestrandina pidi ta noodikirja korralikult valdama ja kuigi intervjuus seda ei
mainita, võib arvata, et koos oma lastele pillimängu õpetamisega tehti neile selgeks ka noodikirja saladused.
71