tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

- viiulid: Eduard Kurt, Mihkel Kranig, Friedrich Kaasik;
- saksofonid/klarnetid: Oskar Vichmann, Romuald Gross, Adolf Eller, Elmar Pert;
- trompetid: Robert Tavas, Erich Kitsemets, Alfred Borkmann;
- tromboonid: Artur Flink, Karl Viitme;
- klaver: Valter Roots;
- kitarrid: Konstantin Paalse, Willi Kiausch;
- kontrabassid: Herbert Vellesaar, Artur Piht;
- trummid: Kurt Strobel.
Tõenäoliselt eksootilise publikuatraktsioonina oli kavasse lülitatud ka naistrompetist Violetta
Borkmann 178 , kes kavalehe andmetel mängis J. Schonbergeri “Whisperingi”. V. Borkmanni
nime kohtame veel seoses aasta hiljem (20. septembril 1937) Viljandis toimunud
džässkontserdiga, kus ta mängis külalissolistina kaks pala.
Hoolimata eespool mainitud kriitikast oli P. Veebeli kontserdi menu tohutu, ulatudes isegi
väljapoole Eesti piire. Näiteks märgib Soome Raadio tolleaegne tippreporter Markus Rautio
oma (tõsi küll, mõni aeg hiljem eri lõikudest kokkumonteeritud) reportaažis: “Publik on siin
lausa joovastuses, nagu kuulete, siinpool lahte ongi mentaliteet pisut elavam kui meil
Soomes” 179 . Reporter lisab, et ligikaudu 1500 kuulajat mahutav saal on puupüsti täis. Tema
sõnu võib uskuda, kuna eelnevalt kõlanud W. Donaldsoni pala “You” 180 lõppedes kõlab 52
sekundi pikkune aplaus, mida M. Rautio monteerimise käigus ei hajuta 181 .
Kõnealuse 1. džässikontserdi tähtsust meie džässi arengule ei ole võimalik ülehinnata – tänu
ringhäälingu ülekandele sai sellest osa kaugelt rohkem huvilisi üle kogu Eestimaa kui Estonia
kontserdisaali mahtus ning tõenäoliselt toimis see olulise ergutaja ja julgustajana teistelegi
muusikutele. Võib-olla suuremgi tähtsus oli ringhäälingu ülekandel publiku ettevalmistajana
sedalaadi muusika vastuvõtuks.
4.1.2. Priit Veebeli teine kontsert
Nagu uurimuse käigus selgus, tuli 1. džässikontsert muudetud kavaga 16. aprillil 1937 Estonia
kontserdisaalis kordamisele. See fakt ei ole senistes uurimustes kajastamist leidnud. A. Mutsu,
kes P. Veebeli õemehena ja juba siis arvestatava džässmuusikuna oleks pidanud tema
tegemistega hästi kursis olema, on Tallinna 2. džässikontserdiks pidanud 2. novembril 1938
Estonia kontserdisaalis toimunud kontserti. V. Ojakäär mainib küll oma raamatus “Vaibunud viiside
kaja” üht kuupäevata segadusttekitavat fotot, mis on pildistatud Estonia kontserdisaali laval,
kuid sellel olev koosseis ei lange kokku kummagi teadaoleva džässikontserdi 182 orkestri koosseisuga
– erinevad nii orkestri isikkoosseis kui ka orkestri asetus laval (Ojakäär 2000: 333–334).
178 V. Borkmann oli Tallinna Konservatooriumi üliõpilane (“1. jazzkontsert Wiljandis”. Oma Maa, 1937, 15.09),
sattus Veebeli kontserdile tõenäoliselt samal kontserdil osalenud trompetistist venna Alfred Borkmanni
vahendusel. A. Borkmann töötas samal ajal O. Vichmanni orkestriga restoranis Pariis (Mutsu 1991, 10: 88).
179 Reportaaži nimi oli “Toompea varjus ja Estonia rambivalguses” (Toompean varjossa ja Estonian teaterin
parrasvalossa), originaal Yleisradio arhiivis, koopia Eesti Raadio arhiivis (ASCDR – 1365). Et see sündmus
ületas uudise künnise soomlaste juures, tõendab veel kord sündmuse erakordsust isegi rahvusvahelises
mastaabis. Soomlaste endi esimene džässikontsert toimus Jazz & Pop Arkisto andmeil 1941. aastal, kui
Kinopalatsis esines Ingmar Englundi orkester (N. Holma kiri siinkirjutajale 5.09.2007).
180 Ka seda pala pole kavas mainitud. Võimalik, et see oli osa Veebeli seatud lööklaulupõimikust.
181 See on ka ainus säilinud helijälg sellest tähelepanuväärsest sündmusest, kuna Eesti ringhäälingu heliarhiiv
hävis sõjatules (Pedusaar 1998: 31). Üht selle aja vähestest säilinud helijälgedest on võimalik kuulda Eesti
Jazzifondi & Aidem Pot’i ning Bella Musica koostöös 1995. aastal väljaantud duubel-CD-l “Eesti Jazz 70”.
182 Ka Ojakäär ei ole teadlik 16.04.1937 toimunud kontserdist.
85