tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

� Kogu varase džässi instrumentaarium ja mänguoskus oli pärit euroopalikust puhkpilliorkestrist.
Ka džässikriitika sündis Euroopas – esimese arvestatava džässiapoloogia kirjutas šveitsi dirigent
Ernest Ansermet 1919 20 , esimese džässiraamatu “Aux frontières du jazz” avaldas 1929
belglane Robert Goffin, 21 esimese džässiajakirja (Hot Club of France bülletäänid 22 ) asutas
1929 prantslane Hughes Panassié 23 , esimene džässiajaleht Jazzgossen ilmus 1923 Rootsis,
esimese džässi diskograafia koostas 1930. aastatel prantslane Charles Delaunay, Euroopast
pärinevad ka kolm USA juhtivat džässikriitikut Leonard Feather, Dan Morgenstern ja Stanley
Dance (Berendt 1999: 12–13). Tuleb nõustuda nende džässiuurijatega, kes väidavad, et varast
džässi iseloomustab kõige tabavamalt määratlus – mustanahaliste moel mängitud valge
muusika (Berendt 1999: 19).
Eeltoodust võib jääda mulje, et mustanahaliste osa džässi sünnis ongi nii tagasihoidlik. See
pole muidugi tõsi. Kuigi üksikuid fakte loetledes kujuneb skoor tunduvalt euroopaliku
kultuuri kasuks, on see “vähene”, mis pärines mustanahaliste poolelt, sedavõrd kaalukas, et
suudab raskusteta tasakaalustada eelneva nimekirja. Ei saa siinkohal kuidagi nõustuda
Theodor Adorno väitega, et tööstuslikus urbaniseerunud džässis on mustanahalise mehe
nahavärvil vaid värvitähenduslik (coloristic) efekt hõbedase saksofoni taustana (Gabbard
1995: 111). Tõele kõige lähemal on ilmselt need, kes väidavad, et džässi ongi võimalik mõista
ainult nende vastastikuste mõjude ühtsuses. Kui üht elementidest üle tähtsustada või keskseks
pidada, läheb kaduma käsitluse põhiprintsiip (Berendt 1999: 25).
Seega võib tõdeda, et džäss tekkis negriidse ja europiidse rassi muusikakultuuride totaalse
segunemise ehk akulturatsiooniprotsessi tulemusena neutraalsel pinnal, kusjuures mõlemalt
poolt olid asjaga seotud paljude eri rahvuste muusikatraditsioonid. Siin tuleks rõhutada just
neutraalse pinna ehk Ameerika tähtsust, sest nagu uurimused on näidanud, ei kuulu džäss
Aafrikasse, kus tema sünni ajal midagi sellist ei tuntud ja kus seda tänapäevalgi mõistetakse
vähem kui teistes maailmajagudes 24 , mis omakorda rõhutab euroopaliku alge tähtsust tema
sünniloos. Eeltoodud akulturatsiooniteooriate kohaselt võiks seda nähtust kirjeldada Mellville
J. Herskovitsi klassifikatsiooni teise jaotuse (omaksvõtt, adaption) või Wolfgang Laade
klassifikatsiooni viienda jaotuse (ühtumine, addition) kohaselt. Džässi Euroopasse jõudes
algas seega osaliselt siitsamast pärineva, kuid vahepeal juba suure sisulise muutuse läbi teinud
kultuurinähtuse uus taaskohanemine euroopalike kultuuritraditsioonidega, mida nüüd oleks
õige käsitleda Pekka Jalkaneni pakutud kultuurileviku ehk “eriliselt valiva akulturatsioonina”.
2.2.3. Euroopa seosed nn rahvastikukatlaga New Orleansis. Džässi Euroopasse jõudmine
Et paremini mõista seda atmosfääri, oleks siin kohane väike kõrvalepõige, kuidas džäss üldse
Euroopasse jõudis. Kuigi esimeste Uue Maailma muusikasaadikutena käisid Euroopas
19. sajandi II poolel mitmed minstrel show 25 grupid ja 1873 tegi oma esimese ülieduka
20
Ernest-Alexandre Ansermet “Bechet and Jazz Visit Europe”, 1919 ajakirjas Revue Romande.
21
Raamatu ilmumisaastaks annab Berendt 1929., Kernfeld 1932. aasta.
22
Alates 1935 Jazz Hot.
23
Hughes Panassié (1912–1974), esimesi tunnustatud džässikriitikuid, Hot Club of France asutaja ja president.
24
Enimtsiteeritud väide selles kontekstis kuulub Barry Ulanovile: “Kesk-Euroopa mustlaste viiuldamises
leidub rohkem jazzi kui terve aafrika trummiorkestri mängus” (Berendt 1999: 25).
25
Nimetus minstrel on pärit inglise keskaegsetelt rändmuusikutelt. Ameerikas olid minstrelid valged artistid,
kes imiteerisid ja parodeerisid neegreid; nende tegevus algas 18. sajandil ja saavutas oma haripunkti
19. sajandi teisel poolel. Kuna nende kavades oli tähtis koht ka neegritelt laenatud viiside ja muusikalise
23