tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

džässi, homme reedad kodumaa!” 3 – uue korra kultuuri üks põhiteese muutis selle aga hoopis
võimatuks. Nn Hruštšovi sula aegu olukord veidi leevenes ning kohe ilmusid ka Valter
Ojakääru “Džässmuusika” (1966) ja Uno Naissoo “Džässilik harmoonia ja orkestratsioon”
(1969). Selleks ajaks oli aga lühiajaline sula ka lõppenud ja järgneva ligemale paarikümne
aasta jooksul ei tulnud tõsisem džässiajaloo uurimine kõne allagi.
Iga aastakümme on toonud juurde palju uut ja huvitavat, paraku on aja katkematus voolus
paljugi päästmatult aastate koorma alla mattunud – mida kaugemas minevikus, seda sügavamale.
Seda enam peame rõõmustama, et mõned vanema põlvkonna muusikud (Aadu Mutsu,
Valter Ojakäär) kõigest hoolimata kogusid ja talletasid džässialast informatsiooni ka sõjaeelse
aja kohta. Eriti tuleb rõhutada A. Mutsu aastatepikkust visa tööd vanade muusikute mälestuste
kogumisel ja süstematiseerimisel, tänu millele on meil suhteliselt usaldusväärne register džässi
mänginud (kahjuks küll ainult) Tallinna muusikutest ja kohtadest, s.t restoranidest ja tantsulokaalidest,
kus sellist muusikat mängiti (Mutsu 1991: 80–94). Säilinud on veel mõningaid
muusikute märkmeid kohaliku kultuurielu, sh ka džässorkestrite tegevuse kohta (Tartust –
Robert Tilgar, Kaarel Tuberik, Viljandist – Jüri Tibar), kuid kõik see on lokaalse tähtsusega ja
süstemaatilisest kogumisest saame siiski vaid A. Mutsu ja hiljem ka V. Ojakääru puhul rääkida.
Kahjuks kajastati ajakirjanduses tollal seda muusikaliiki üsna napilt, mitte nagu tänapäeval,
kui ilmuvad eri ajakirjad ja popmuusikale pühendatakse ajakirjanduses terveid lehekülgi ja
eriväljaandeid. Sellise suhtumise tingis suurel määral asjaolu, et oma arengu algetapil oli
džäss siiski põhiliselt tantsumuusika, mida ei peetud vajalikuks tõsisemalt arvustada. Niisiis
tuleb vähegi tõepärasema pildi saamiseks kasutada veel elavaid allikaid, sest lähemal ajal on
juba võimatu leida muusikainimesi, s.t elavat mälu, kes olid tegevad enne II maailmasõda ja
saaks aidata seda lünka meie kultuuriloos täita.
Nagu järgnevast selgub, kuulub džäss tantsumuusikana oma eksistentsi esimestel aastakümnetel
alajaotusena popmuusika kategooriasse nii meil kui mujal maailmas. Duke Ellingtoni
looming aga hakkas juba 1930. aastatel eemalduma tantsu- ja meeleolumuusika, s.t popmuusika
tavadest, omandades järjest enam tõsise kontsertmuusika tunnusjooni. Alates bebop’i 4 tekkest
hakkas kogu džässi areng suunduma sinnapoole ja viimastel aastakümnetel on džäss kogu
omas mitmekesisuses valdavalt kontsertmuusika. Nii on loobutud ka džässmuusika vägivaldsest
teistesse žanritesse sobitamisest. Nüüd juba rohkem kui 100 aastase ajaloo ja tohutu
arengu ning elujõulisusega on džäss ära teeninud iseseisva žanri positsiooni. Eksistentsi
esimestel aastakümnetel peaks teda vaatlema aga kui levimuusikat. Viimase termini kasutamisel
võetakse aluseks selle sõna autori Valter Ojakääru määratlus: “Levimuusika esmaseks
tunnuseks on lihtne vorm, meeldejääv meloodia ja meelelahutuslikkus koos laialdase levikuga
nootide, plaatide, raadio, televisiooni, lõbustusasutuste, teatri- ja kontserdilava kaudu” (Ojakäär
2000: 17).
Asudes uurima džässmuusika käekäiku meie kultuuriruumis, peame endale aru andma, et
tegemist on osaga argielu ajaloost ehk nn marginaalajalooga. Kui inimkonda ei taba mõni
katastroof, omandavad vaba aeg ja selle veetmise kultuur, ühes sellega ka restorani- ja tantsukultuur,
inimeste elus üha suurema tähtsuse. Selles on ka põhjus, miks restorani- ja džässikultuuri
areng ajavahemikus 1918–1945, s.t kuni bebop-stiili tekkimise ja levikuni on kogu
maailmas omavahel tihedasti seotud – džässmuusika oli oma arengu algkümnendeil, nagu
juba öeldud, valdavalt tantsumuusika ja tema areng toimus vastastikuses koosmõjus tantsumuusikat
kasutavate asutustega, milleks sel ajal olid põhiliselt restoranid ja tantsukohvikud.
3 Oma raamatus “Raudeesriide taga” toob Heino Baskin valiku näiteid tolleaegsetest selleteemalistest
ajaleheartiklite pealkirjadest “Pravdas”: “Saksofonist pussnoani on üks samm”, “Alguses džäss, siis vägistamine”
jne (Baskin 1993: 86).
4 Bebop – 1940. aastate teisel poolel tekkinud džässistiil, mis tõi kaasa palju harmoonia-, meloodia- ja
rütmiuuendusi. Tähtsaimad esindajad: Dizzy Gillespie, Charlie Parker, Thelonious Monk, Kenny Clark.
11