tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Džässi alged jõudsid Eestisse niisiis 20. sajandi teisel kümnendil. See langes kokku suurte
ajalooliste muutustega meie rahva elus – 23. veebruaril 1918. aastal kuulutati sõjaolukorras
välja Eesti iseseisvuse manifest, kahe aasta pärast sündis Tartu rahu. Samal, 1918. aastal,
alustas tegutsemist ka tulevase eesti esimese džässbändi The Murphy Band’i tuumik. Seega
võib väita, et koos riigi sünniga algas uus ajajärk ka meie levimuusikas. Kogu riik ja rahvas
olid häälestatud kardinaalsetele muutustele ja seetõttu oli ühiskond märgatavalt vastuvõtlikum
ka uutele arengutele kultuuri vallas. Seltskonnakultuuri muutuste põhikujundajaks sai
afroameerika päritolu tantsukultuuri ja sellega kaasneva džässmuusika jõudmine meie seni
põhiliselt (balti)saksa ja vene mõjutustega kultuuriruumi.
3.2. DŽÄSS TALLINNAS
3.2.1. Alustajad
Kõikide suuremate muutustega kultuuriruumis kaasneb tavaliselt ka põlvkondade vahetus. Nii
toimus see näiteks üleminekul svingmuusikalt biitmuusikale ja omakorda biitmuusikalt
rokkmuusikale, kui viimase sajandi kultuurimuutusi jälgida. Kõigi nende muutustega
kaasnesid ka noorte käitumismallide teisenemised. See seaduspärasus kehtis ka džässist
tingitud muutuste puhul Eestis.
Kahtlemata aitas džässmuusika arengule oluliselt kaasa muusikaharidussüsteemi kiire areng –
1919. aastal alustasid tööd kõrgemad muusikakoolid nii Tartus kui Tallinnas (viimane nimetati
1923. aastal ümber Tallinna Konservatooriumiks). Soodustav tegur oli ka juba mitmekümne
aasta pikkune puhkpilliorkestrite kogemus. O. Kasemaa andmeil tegutses 1910. aastal
Tallinnas 13 puhkpilliorkestrit (Kasemaa 1983: 69). Seoses I maailmasõjaga lõpetas enamik
neist küll tegevuse, kuid mänguoskus ja suur osa mehi jäid alles – see oli soodne pinnas uute
orkestrite tekkimiseks. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal hoogustus ka
puhkpilliorkestrite (taas)asutamine, märkimisväärseks kujunes sõjaväeorkestrite, 1925. aastast
alates ka Kaitseliidu puhkpilliorkestrite osa (Amon-Merilain 2003: 21). Oma põhifunktsiooni
kõrval, milleks oli tseremoniaal- ja marsimuusika mängimine, oligi vabariigi algaastatel suur
osa tantsumuusikast just puhkpilliorkestrite esitada. Nii muutusid need paljuski ka tulevaste
džässorkestrite “taimelavadeks”.
Tähendusrikas on seegi, et elav džässihuvi tõi selle muusika juurde ka suure hulga noori andekaid
muusikuid (Gustav Ernesaks, Vallo Järvi, Juhan Kaljaspoolik, Eugen Kelder, Herbert
Kulm, Raimund Kull 71 , Tiit Kuusik, Erich Kõlar, Hugo Lepnurm, Bruno Lukk, Vladimir
Padva, Villem Reimann jpt), keda me hiljem oleme harjunud nägema hoopis teises rollis ja
kes iseäranis õpinguaastail olid vähem või rohkem seotud selle uue ja põneva muusikaga.
Kuigi enamik neist ei jõudnud džässi alal tippude hulka, oli nende osalemine selle muusika
üldises arengus kindlasti olulise tähtsusega, kuna tõmbas siia suure hulga andekate inimeste
energia ja huvi. Tekkinud sünergia soodustas ja kiirendas džässi arengut kindlasti märgatavalt.
Kõik meie esimesed teadaolevad džässorkestrid tegutsesid Tallinnas, mis on ka mõnes mõttes
üsna loogiline – pealinna ja üldse suurimasse Eesti linna jõudsid kultuuriuudised kõige varem
ning siin oli ka linnastumisprotsess kõige aktiivsem, mis soodustas džässmuusika arenguks
sobiva keskkonna teket.
71 Raimund Kull küll passiivse huvilisena. Pole andmeid, et ta oleks ise džässi mänginud, küll aga oli ta
sagedane külaline saalides, kus mängisid džässbändid, ning ta on andnud ajakirjandusele asjatundliku
intervjuu džässi teemal (“Jazz ja Meie”, Rahvaleht 1928, 30.06). Siiski on R. Kulli kirjutatud “Popurrii eesti
viisidest” plaadistanud 1920. aastate üks Euroopa tuntumaid, Sandor Józsi salongiorkester firmale “Odeon”
(Pedusaar 1998: 41).
43