tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

H. Ambeli puhul hämmastab kõige enam tema teadmiste sügavus ja analüüsioskus – oli ta ju
selle kirja kirjutamise ajal vaid 22-aastane, järelikult tema teadlik töö džässi uurimisel ei
saanud kesta kuidagi kauem kui 5–6 aastat ja kõik teadmised tuli omandada autodidaktina.
Kui veel arvestada, et selleks ajaks oli ta juba mõnigi kord esinenud ka raadio džässisaadetes,
mille head taset on kinnitanud neid kuulnud H. Juurikas, E. Juttus ja V. Ojakäär, ei tohiks
tema džässiteoreetikuks nimetamine olla liialdus. Põhiline on aga, et 1930. aastate teisel
poolel tekkis Eestis tema näol džässi vaimne liider.
Tema tänuväärne tegevus džässi uurija ja propageerijana sai kesta vaid lühikest aega – Henry
Ambel arreteeriti 27. juunil 1941 ja hukkus 2. juulil 1942 Kirovi oblastis Vjatlagis (Baumann
jt 1996: 19).
Hans Speek
Hans Speek (s. 4.02.1920) oli üks tähelepanuväärsemaid isiksusi Eesti 1930. aastate teise
poole ja 1940. aastate alguse džässis. Ta on sündinud Novorossiiskis, kus isa oli kohalikus
eesti koolis matemaatika- ja laulmise õpetaja ning juhatas ka eestlaste koori. Sama aasta
sügisel opteerus perekond Eestisse.
H. Speegi (vt foto 62) muusikutee algas küllaltki varakult – isa ostis talle poolviiuli, kui ta oli
5-aastane. Aasta hiljem algasid klaveritunnid, mis ei edenenud kuigi hästi, sest õpilane pidas
klassikalisi harjutusi igavaks. 1933. aastal astus ta Gustav Adolfi gümnaasiumi ja sellest ajast
sai alguse ka klarnetimäng. Nagu H. Speek intervjuus siinkirjutajale 228 mainis, huvitas klarnetimäng
teda juba tõsiselt, ja hoolimata sellest, et tal pole peale kolleegide-kaasorkestrantide
ei klarneti- ega saksofonimängus ühtki õpetajat olnud, edenes asi kiiresti. H. Speegi
tantsumuusiku karjäär algas juba 1935. aastal orkestris Modern Trubaduur. Kuldse Seitsmega
liitus ta 1936. aasta sügisel, s.t üsna varsti pärast selle asutamist. Niisiis ei olnud ta orkestri
asutajate hulgas, kuid sellest hoolimata seostub kogu Kuldse Seitsme kuulsus ja edu tema
nimega. Nagu eespool kirjutatud, oli H. Speek ka vaadeldava perioodi viimaste, sõjaaegsete
džässikontsertide organiseerija Tallinnas, mis osutusid justkui kokkuvõtteks kogu eesti džässi
eelnenud, poolteist aastakümmet väldanud vabast arengust.
H. Speegi kiire tõus on seda tähelepanuväärsem, et tema muusikaline haridus oli küllaltki
napivõitu, kõik oma oskused nii muusikuna-improvisaatorina kui arranžeerija ja orkestrijuhina
oli ta omandanud autodidaktina, ilma märkimisväärse professionaalse abita. Arranžeerijana
võttis ta “teatepulga” üle Priit Veebelilt, kes 1940. aastate algul enam palju sellega
ei tegelenud, klarnetisti-saksofonistina aga loetakse H. Speeki esimeseks vabalt improviseerivaks
puhkpillimängijaks Eestis (pianistide seas oli neid juba varemgi). “Improviseerimine
sobis mulle nagu kinnas kätte,” on ta seda ise kommenteerinud.
Hans Speegi küllaltki lühike elukutselise džässmuusiku tee lõppes Eestist lahkumisega 1943.
aasta sügisel. Juba 1939. aastal oli ta astunud Tallinna Tehnikaülikooli, jõudnud 1944. aasta
kevadel Soome kaudu Rootsi, keskenduski ta uuele erialale, õppides arhitektiks. Ka selles
ametis tegi ta hiilgava karjääri, tõustes Stockholmi peaarhitektiks. Õpingute ajal ja hiljem
noore arhitektinagi mängis ta aeg-ajalt džässi nii eestlaste kui rootslastega koos 229 , kuid see
oli rohkem enda lõbuks ja ka majandusliku olukorra parandamiseks. 230 Kontserdilaval ta aga
enam ei esinenud.
228 21.01.2005 Stockholmis.
229 “Estnisk swing”. Orkester Journalen 1944, sept.
230 Autori intervjuu H. Speegiga Stockholmis 21.01.2005.
103