tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Vaatamata sellele, et džässmuusika viljelemine meie ühiskonnas kasvas aasta-aastalt üsnagi
tormilises tempos ja see muusikaliik kogus üha poolehoidjaid, võib täheldada toonases Eesti
ühiskonnas kaht kardinaalselt erinevat suhtumist džässi. Piltlikult öeldes olid ühel pool need,
kes juba 1920. aastate lõpus näinuksid džässi meeleldi üldlaulupeol, teisel pool aga need,
kelle arvates džässi ei sobinud esitada kontserdilaval. 260 Linnanoorsugu oli üldiselt valmis
džässi aktsepteerima, mida tõestab ilmekalt ka tantsukursuste populaarsus, konservatiivsema
osa publiku, sealhulgas paljude süvamuusikute ja muusikakriitikute, aga ka maaelanikkonna
suhtumine oli üsnagi tõrjuv, kohati isegi vaenulik.
Siin oli ka erandeid. Kui meenutada väikestes kohtades Uue-Karistes, Talis, Karksis, Väimelas
ja Pöide-Uuemõisas tegutsenud džässbände, mis poleks ju saanud publikuta aastaid
tegutseda, ei olnud järelikult tõrjuv hoiak ka väiksemates maakohtades üldine. Samas oleks
loogiline arvata, et džässbändi tegutsemine väikestes kohtades pidanuks kohaliku ajakirjanduse
jaoks ületama uudisekünnise; ometi pole õnnestunud nende esinemistest leida ühtki
ajakirjanduslikku kajastust, hoolimata sellest, et näiteks E. Juttuse andmetel andis Uue-Kariste
orkester üsna mitu kontserti. Seega leiab kinnitust peatüki algul toodud väide, et vaadeldaval
ajajärgul Eestis arvestatavat džässikriitikat ei olnud.
Objektiivsuse huvides tuleks siiski mainida, et selline äärmustesse kalduv suhtumine ei valitsenud
mitte ainult meil; džässis nähti vaid kiirestimööduvat moenarrust, millel pole mingit
tõsisemat väärtust, isegi tema sünnimaal USA-s. 261 Saksamaal arutleti teemal, kas “kerge
muusika” (kuhu alla mahtus ka džäss) on kunsti täiendus või kultuuri hävitav katk (Gutmann
1932: 162). Selle vastu tegutseti vahendeid valimata ja kui võrrelda meil toimunut näiteks
Rootsiga, kus Rootsi Muusikute Ühing võitles aktiivselt džässi vastu ligi 25 aastat, nõudes
koguni valitsuselt sellise “haigusetekitaja” keelamist, või Saksamaaga, kus Hitleri võimule
tulles see keelatigi, tuleb tunnistada, et meie džässmuusikud pääsesid suhteliselt kergelt, vaid
halvustava huvipuudusega.
6.2. EESTI DŽÄSSMUUSIKUD VÄLISMAISTE KRIITIKUTE PILGU ALL
6.2.1. Eesti džässmuusikud Soomes
Eesti džässmuusikud sattusid Soome džässikriitikute vaatevälja esimest korda 1943. aasta
sügisel eestlastest muusikute-põgenike lainega, kui küüditamisest ja mobilisatsioonidest
pääsenud džässmuusikud, kes ei tahtnud uuesti tutvust teha nõukogude korraga, pidid Eestist
lahkumisele mõtlema. Mindi, kuhu ja kuidas keegi sai, kes rongi või laevaga Saksamaale, kes
paadi või laevaga Rootsi, kes salapiiritusepaadiga Soome. 262 Need mehed polnud aga siiski
esimesed – osa Soomes tegutsenud Eesti džässmuusikuid oli sinna suundunud juba pärast
1917. aasta sündmusi, samuti nõukogude korra eest. Tõsi küll, olles muusikutena teeninud
tsaariarmees, jõudsid nad Helsingisse Venemaa kaudu, samuti oli neist siis veel vara rääkida
kui džässmuusikutest. Ometi olid nad soome džässi hälli juures ja nii on mõned neist ka
mainimist leidnud põhjanaabrite džässiajaloo lehekülgedel.
260 Džäss laulupeole (“Jazz ja meie”. Rahvaleht 1928, 30.06) versus Visnapuu (“Jazz-kontsert”. Uus Eesti 1936,
25.11; “Haige ja terve muusika”. Rahva Hääl 1940, 30.08).
261 1976. aastal Washingtonis toimunud USA loomise 200. aastapäevale pühendatud rahvusvahelisel konverentsil
olid mitte ameeriklased, vaid hoopis Euroopa, Jaapani ja Tai kunstiinimesed need, kes toetasid teesi, et
džäss on USA tähtsaim panus maailmakultuuri (Berendt 1999: 12).
262 Viimaste hulka kuulusid ka näiteks Erich Kõlar ja Kuno Laren (K. Lareni kiri autorile 1.12.2004).
113