tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

3.6. DŽÄSS EESTIS II MAAILMASÕJA EEL JA PÄEVIL
1940. aasta tõi eesti džässi, nagu kogu meie rahva ellu, suured muutused – pärast riigikorra
vahetumist juunis muutus üsna pea ka suhtumine kogu meie kultuuri, sh popkultuuri. Sõda ja
okupatsioonid aga tingisid hoopiski ränkade tagajärgedega muutused, lõhkudes kogu meie
kultuurielu kaheks: üks osa jäi ida poole rindejoont, teine lääne poole. Ida poole jäänud osa on
küllaltki põhjalikult dokumenteeritud (k.a džässmuusikuid puudutav teave 152 ). Samas saame
nentida, et idapoole rindejoont sattus oluliselt rohkem džässmuusikuid. Täpset arvu ei tea
keegi, eeltoodud kirjutistest kooruvad välja viie nõukogude tagalas moodustatud orkestri
nimed: sideroodu estraadiorkester, tagavarapolgu estraadiorkester, 917. polgu estraadiorkester,
249. diviisi estraadiorkester, 7. diviisi estraadiorkester, mis hiljem nimetati džässorkestriks
(Ojakäär 2003: 440–462). Nende orkestrite töös osales küll ka mitmeid džässiga
varem mittetegelenud muusikuid (Roland Laasmäe, Ilmar Tomberg), kuid nende džässmuusikute
arv, kellel polnud õnne eelmainitud orkestritesse sattuda, oli oluliselt suurem (Jüri
Teng, Kaarel Tuberik, Joann Juštšuk jpt). Läände jäänud džässmuusikute kohta on teave
olnud seni ülimalt napp ja juhuslikku laadi. Seega on käesoleva töö üheks eesmärgiks püüd
tasakaalustada tekkinud olukorda, valgustades sõja ja okupatsioonide tõttu läände siirdunud
džässmuusikute saatust. Milline siis oli eesti džässi seis 1940. aasta pöördeliste sündmuste eel
ja ajal?
Pärast Kurt Strobeli Saksamaale lahkumist 1939. aastal tõusis populaarseimaks tantsuorkestriks
John Pori orkester, mis oli Estonia Valgest saalist siirdunud restorani Dancing
Paris, kust toimusid ka tuntud pühapäevaõhtused tantsumuusika otseülekanded. 1939 avatud
Draamakeldris mängis kvartett Riho Järvi (v), Uno Värk (ak), Georg Metssalu (dr, vok) ja
Teofil Maiste (kl), keda varsti asendas siis veel tundmatu Raimond Valgre. John Pori lahkudes
vabaks jäänud kohal Estonia Valges saalis mängis sama K. Strobeli orkester, ainult ilma
oma senise juhita – K. Strobeli asemel asus juhi kohale orkestri pianist Priit Veebel. Glorias
hakkas mängima Four Swingers – Enn Kandvere (v), Uno Tambre (kl), Uno Elts (k, vib, ak,
kl) ja Elmar Kruus (dr), kellest peatselt pärast Viktor Ignatjevi (kb, k, vib) ja Herbert Kulmu
(cl) lisandumist sai Six Swingers (vt foto 50). Ansambliga koos töötas ka lauljanna Inge
Põder. Viimast võibki pidada selle aja vaieldamatult parimaks restoraniorkestriks, kes mängis
võrdselt hästi nii svingi kui meeleolumuusikat (Mutsu 1991: 70).
Raadios toimusid regulaarsed tantsumuusika 153 ülekanded, mis juhul, kui mängis Kuldne 7,
Priit Veebeli orkester, Red Hot Ramblers või Merry Pipers, olid selgelt džässi orientatsiooniga.
Sageli kanti üle ka tolle aja populaarseimat John Pori orkestrit, kuid tema eesmärk –
meeldida võimalikult suurele publikuhulgale – tingis ka vastava repertuaarivaliku.
Noorte hulgas oli džäss tohutult populaarseks muutunud – seda võiks isegi džässibuumiks
nimetada. Nagu meenutavad tol ajal ise noored olnud Ea Jansen 154 ja Kuno Laren, 155 kirjutati
džässilugude sõnu plaatidelt maha kuulmise järgi, foneetiliselt, sageli mõistmata, millest jutt
käib, sest keeleoskus oli vilets. Neid lauldi kõikjal kaasa. Ka Valter Ojakäär meenutab, et
kirjutas tol ajal raadiost üles terve kaustikutäie laulude sõnu (Ojakäär 2003: 172). Suur osa oli
siin kindlasti Ameerika filmidel, kus kõlanud palad ka meil tavaliselt kiiresti lööklaulude
staatuse saavutasid.
152 I. Tomberg “Kui muusad pidid vaikima”, Tallinn 1977; A. Vahter “Kapellmeistri päevik”, Tallinn 1990;
K. Toom “Kunstiansamblite päevilt”, Tallinn 1981; V. Ojakäär “Raimond Valgre. Ühe põlvkonna
tragöödia”, Teater. Muusika. Kino. 1993, 1, 20–31; E. Avarsoo “Eesti Laskurkorpuse džässorkester
Tallinnas”, Rahva Hääl 1984, 13.12.
153 Estonia Valgest saalist toimusid tantsumuusika ülekanded igal laupäeval (Mutsu 1991: 37).
154 Intervjuu siinkirjutajale 12.07.2003.
155 Intervjuu siinkirjutajale 15.08.2003.
76