tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

üks esimesi improviseerivaid Eesti džässmuusikuid, vokalistidest aga vaieldamatult esimene.
Nii tähelepanuväärne kui ka erandlik on aga tema artistlik pikaealisus – ta esines regulaarselt
avalikkuse ees veel pärast 80. sünnipäevagi.
5.3. RINGHÄÄLING
Käesoleval ajal oleme harjunud, et raadio saadab meid kõikjal – kodus, bussis, autos või
kaubanduskeskuses. Raadio kaudu saame olulise osa oma infost, sh muusikauudistest, seega
on raadiol tähtis koht meie maitse ja eelistuste kujundajana. 80 aastat tagasi oli raadio aga
suur tehnikauudis ja õppis alles ise oma võimalusi kasutama. Siit tekib kohe küsimus: milline
osa eestimaise džässmuusika arengus oli raadiol ja ringhäälingul?
Nagu räägib K. Strobel oma mälestustes, kuulasid tema ja teised The Murphy Band’i liikmed
põhiliselt Londoni saateid. 1925. aastal alustas korrapäraseid saateid Raadio-Ringhääling
Tallinnast ning Rootsist võis kuulda tantsusaalidest tehtavaid džässi otseülekandeid ja Rootsi
toimetus hakkas hankima ja mängima ka välismaiseid džässiplaate (Paul Whiteman, Ted Lewis)
(Haavisto 2000: 24). Ka Soome raadiost võis küll džäss- ja tantsumuusikat kuulda alates 1928.
aastast, kuid selle osakaal saatekavas oli J. Haavisto andmeil vaid 2% (Haavisto 2000: 142).
Hinnangu andmisel tuleb arvestada ka mitme muusikavälise faktoriga:
- kuulatavate jaamade valik sõltus suurel määral nende kuuldavusest, s.t võimsusest, mis
Londoni saatjal oli kindlasti oluliselt suurem kui nt Lahti või Tallinna saatjal; sellest
tulenevalt segasid tugevamad jaamad ka sageli nõrgemaid, sh Tallinna saatjat. Nagu
meenutab V. Ojakäär, segas üks Saksa saatja pidevalt Tallinna sagedust ja ei lasknud
laupäeva- ja pühapäevaõhtutel korralikult Strobeli ja Pori orkestreid kuulata (Ojakäär
2000: 462). Olukord paranes alles 1937. aastal pärast Türi uue masti valmimist;
- valik sõltus kindlasti ka saadete sagedusest – Inglise jaamadest tuli tantsumuusika ülekandeid
iga päev, väiksematest jaamadest (Rootsi, Soome, Tallinn) aga vaid nädalalõpupäevadel
(Ojakäär 2000: 465);
- oluliseks faktoriks, eriti 1920. aastate algupoolel, oli raadioaparaadi olemasolu. Need olid
algul väga kallid – keskmiselt 100 krooni 236 , mis oli üsna suur raha. Tõenäosuse annab
registreeritud raadioaparaatide arv: 1927 – 400, 1932 – 15 730, 1937 – 36 940, 1940 –
98 861 (Ojakäär 2000: 461).
Juba Riigi Ringhäälingu algaastatel oli muusika osakaal saatekavas suur – vastavalt OÜ
Raadio Ringhääling 1927. aasta finantsaruandele kulutati muusikale (orkester + noodid) 237
1 572 611 marka, mis moodustas peaaegu ¼ kogu Ringhäälingu kuludest (ERA F 54, N 6, S
204) ja suurenes pärast Ringhäälingu riigistamist 1934. aastal 238 märgatavalt. Kulutused
orkestrile, saatejuhtidele ja toimetajatele ning % kogukulutustest: 1935 – 43 844, % – 62,64;
1937 – 48 521, % – 39,02; 1939 – 84 237, % – 40,53 (Rauna 2005: 120). Muusikasaadete osa
saatekavas: 1935 – 51,4%, 1937 – 49,4%, 1939 – 52,7% (ibid., 124).
236 Uudisleht 1929, 13.01. Seoses sellega oli ka päris palju neid, kes ise vastuvõtja valmis ehitasid. On teada, et
Raimond Valgre ehitas endale ise vastuvõtja (Ojakäär 2000: 101), John Pori sai samaga hakkama (Ojakäär
2000: 278). V. Ojakäär on meenutanud, et ka tema isa oli suur raadioasjanduse huviline ja tänu sellele oli ka
nende pere varakult väheste raadioomanike hulgas (ibid., 463). Ei ole siiski põhjust arvata, et see nähtus
massiline oleks olnud ja seega raadiokuulajate ringi väga palju suurendanud.
237 1927. aasta jooksul oli triost, kes alustas 18. detsembril 1926. aastal, saanud 11-liikmeline salongiorkester
Hugo Schütsi juhatusel. Orkester oli eetris iga päev, pühapäeviti kaks korda, ja esitas nii Straussi ja
Waldteufeli valsse kui tõsist klassikalist muusikat – Haydni, Mozarti ja Beethoveni sümfooniaid, Liszti
“Ungari rapsoodia nr 4”, Glinka “Öö Madriidis” jne (Aulis 1985: 15).
238 Riigi Ringhäälingu põhimäärus ERA F 80, N 5, S 723.
105