tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait
tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait
tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
svingieelseteks, 1930. aastate esimese poole orkestreid aga pool-svingorkestriteks (semiswing)<br />
83 , nagu kõnesolevas tabeliski tehtud.<br />
Seoses svingstiili valdavaks muutumisega nihkus kogu meie tantsumuusika saksalikust mõjusfäärist<br />
inglise-ameerika muusika svingilikku tunnetusse ja 1930. aastate lõpul alustanud<br />
orkestreid võib juba kahtluseta svingorkestriteks pidada. Eeltoodud väidet kinnitab fakt, et<br />
kui Tallinna 1930. aastate parim tantsuorkester Red Hot Ramblers, kes reklaamis end inglise<br />
stiili järgijana, ei saanud kümnendi alul veel läbi ilma saksa lööklauludeta, siis kümnendi lõpu<br />
nimekamaid orkestreid Kuldne Seitse ei mänginud juba põhimõtteliselt saksa tantsumuusikat.<br />
84 A. Mutsu andmeil tuleks orkestrite nimestikku lisada umbes tosin palgalist restorani- ja<br />
kohvikuorkestrit, kes ei saanud oma töö spetsiifika tõttu põhimõttekindlalt ühele stiilile pühenduda,<br />
kuid üldine suundumus svingstiilile oli siingi tunda, mida kinnitavad orkestrinimed,<br />
näiteks Four Swingers, Six Swingers.<br />
Tabelist ilmneb, et 1920. aastate orkestrid olid suhteliselt sarnased tol ajal valitsenud lärmakavõitu<br />
traditsionaalse džässi koosseisudega, kus nn kohustusliku instrumendina torkab silma<br />
bandžo, erinevusena aga trombooni puudumine ja euroopaliku elemendina lisandunud viiul.<br />
Nagu tabelist ja fotodeltki näha, eelistati meie džässi algaastail 6–7-pillilist koosseisu, kus<br />
kindlasti oli viiul, klaver, trummid ja 2–3 puhkpilli (trompet ja 2 saksofoni), tavaliselt ka<br />
bandžo. Enamikus orkestrites ei olnud veel kontrabassi, mõnel juhul kasutati bassipillina<br />
susafoni (Merry Party, Bi-Ba-Bo, Bonzo Band). Kontrabassi ei olnud ka The Murphy Band’i<br />
algkoosseisus (vt foto 4), 1928. aastal tehtud fotol (foto 5) aga juba on. Kontrabassiga<br />
koosseisud sarnanevad tüüpiliste inglise tolle aja tantsuorkestritega, mida mitmed meie esimestest<br />
džässbändidest (The Murphy Band, Vivo Band, Red Hot Ramblers) oma eeskujudena<br />
on maininud.<br />
Alates 1930. aastatest on märgatav tendents orkestrite puhkpillirühma suurenemisele: nagu<br />
tabelist nähtub, on üha sagedamini koosseisus teine trompet, tromboon ja/või baritonsaksofon,<br />
kõikidel fotodel on saksofonimängija(te) kõrval näha ka klarnet. Seega on 1930. aastate koosseisud<br />
algavale svingiajastule kohaselt pehmekõlalisemad. Suurima muudatusena torkab<br />
peaaegu kõikides orkestrites silma akordion, mis jääb kuni kümnendi lõpul tegevust alustanud<br />
Longhairs’ini (vt foto 24) kõikide koosseisude lahutamatuks osaks. Üha harvem näeb tabelis<br />
seevastu bandžot, mida aastakümne teisel poolel asendab pehmekõlalisem ja võimalusterohkem<br />
kitarr (The Dancing Travellers, Kuldne Seitse, Longhairs, Six Swingers). Esimese<br />
järgnevatel aastakümnetel tantsuorkestrites asendamatuks muutunud pilli – elektrikitarri –<br />
kinkis teadaolevalt Tallinna garnisoni džässorkestrile kindral Johan Laidoner 1938. aastal<br />
(Saan 2006: 58). See viitab otseselt svingiajastu kõlaideaalide rakendumisele Tallinna<br />
džässilikes tantsuorkestrites, mida kinnitab ka A. Mutsu (1999, 6: 23).<br />
Tallinna restoranide ansambleid vaadeldes hakkab silma koosseisude suurem mitmekesisus<br />
juhumänguorkestritega võrreldes: esines nii 3-liikmelisi (Estonia Punases saalis), 4-liikmelisi<br />
(Four Swingers Draamakeldris) kui ka 9-liikmelisi (The Murphy Band Estonia Valges saalis)<br />
koosseise. Kõige sagedamini esines restoraniorkestrina 5–7-meheline koosseis, mis võimaldas<br />
juba mitmehäälsete seadete mängimist ja oli majanduslikult otstarbekam. Kuna restoraniorkester<br />
ei saanud oma töö spetsiifikast tulenevalt pühenduda vaid ühes stiilis muusikale, pidi<br />
83 S. Phillips ei kommenteeri neid stiilinimesid lähemalt. 1920. aastail oli USA-s ja mitmel pool Euroopaski (nt<br />
Soomes) valitsevaks tantsumuusika stiiliks diksiländ, Inglismaal seevastu säilitas juhtpositsiooni väljapeetum<br />
stiil, kus orkestri koosseisus oli ka viiul. 1930. aastate algupoolel toimus džässistiilide ja orkestri<br />
tüüpkoosseisude kujunemine kogu maailmas (nn svingirevolutsioon USA-s 1932), seega ei saa siis veel<br />
svingstiilist rääkida. Samas oli inglaste lähenemine svingi iseloomulikule kõlapildile lähemal kui diksiländ,<br />
seega on määratlus pool-sving igati omal kohal.<br />
84 H. Speegi intervjuust siinkirjutajale 17.05.2006 Stockholmis.<br />
49
Change language