tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Wilson, Glenn Miller, Count Basie. Alates sellest ajast kehtib sõnamänguline reegel: iga
svingistiilis lugu svingib, kuid iga džäss, mis svingib, pole sving. 44
Üks svingiajastu põhitunnuseid on suurte džässorkestrite – bigbändide (ingl. big band)
väljakujunemine. Alates 1930. aastatest on suure džässorkestri tüüpkoosseisus 5 saksofoni
(2 as, 2 ts, 1bs, keegi neist mängib ka klarnetit), 3–5 trompetit, 3–5 trombooni ja
rütmisektsioon – trummid, bass, kitarr ja klaver. Seda aega 1920. aastate lõpust ülejärgmise
kümnendi alguseni, kui ilmus uus stiil bebop, kutsutakse sageli täiesti põhjendatult ka bigbändide
kuldajaks (Golden Era) – aastatel 1937–1943 oli USA-s 43-st üle miljonilise
läbimüügiga heliplaadist 29 ehk 67% suurte orkestrite sissemängitud instrumentaalpalad, neist
9 Artie Shaw’, 7 Glenn Milleri, 4 Jimmy Dorsey orkestritelt (Gillett 1971: 367). Kohati
karedakoelise traditsionaalse džässi 45 asemele asusid suurte svingorkestrite elegantsed
harmooniad, virtuoossed soolod ja lihvitud koosmäng koos uudse rütmika – svingiga. Sellega
on seotud ka esmapilgul vastuoluline nähtus – koos bigbändide tähtsuse kasvuga muutusid
tähtsamaks ka üksiksolistid. Nii olid 1930. aastad ka suurte solistide ajajärk:
tenorsaksofonistid Coleman Hawkins ja Leon Chu Berry, altsaksofonistid Benny Carter ja
Johnny Hodges, pianist Teddy Wilson ja tõenäoliselt kuulsaim svingmuusik, “svingi kuningas”
klarnetist Benny Goodman.
Nagu eespool öeldud, on sving see vahend, mille abil saavutab džäss kõik selle, mis süvamuusikas
on saavutatud vormiarenduse tulemusena. Siit tuleneb ka üks põhjusi, miks džässmuusikud
on vormi arendamise tagaplaanile jätnud. Teine oluline põhjus on aga selles, et
džässmuusikas ei improviseeri solist üksi, ka saateinstrumentide partiid pole üldjuhul lõplikult
välja kirjutatud (v.a bigbändid) ja kogu tervik valmib laval, publiku ees, suurel määral
ühisimprovisatsioonina. Solistil on siin teejuhi või giidi roll, kõik teised jälgivad teda ja
lähtuvad tema kontseptsioonist, samas võivad kõik kaasesinejad “välja pakkuda” omi mängu
ajal spontaanselt tekkinud ideid, mida solist väljakujunenud hea tava kohaselt tavaliselt ka
mingil määral arvestab. Eelöeldust võib jääda mulje, et bändikaaslaste ideedega arvestamine
on vaid “hea tava” küsimus. Tegelikult on see üsnagi sageli kasutatav koostöö liik, sest nii
tekkiv sünergia tõstab tunduvalt kogu esituse taset. Seega, mitte keegi ei tea pala algul,
milliseks täpselt see sel korral kujuneb. Arusaadavalt ei ole sellises olukorras keerulised vormid
ja vormiarendused õigustatud, kuna need põhjustaksid liigseid probleeme ja muutuksid
oluliseks takistuseks vabale improviseerimisele.
Viimastel aastatel on siiski märgata huvi kasvu süvamuusika eeskujul vormi arendada, säilitades
džässile omase improviseerimisvabaduse. Üht sellist võimalust tutvustas IASJ 17. igaaastasel
suveseminaril (7.–13.07.2007) Sienas itaalia džässmuusik ja -helilooja Claudio Fasoli
oma loengus “Ettearvamatuse lõpuleviimine džässis” (Achieving Unpredictability in jazz).
Iseloomulikuks jääb aga see, et džässmuusikud eelistavad lihtsaid vorme, mida on teatud
määral võimalik kujundada esinemise ajal sõltuvalt inspiratsiooni realiseerumise käigust. Siit
koorub põhjus, miks džässimprovisatsiooni temaatiliseks aluseks on sageli kõige tavalisem
32-taktiline AABA lauluvormis või 12-taktiline bluusivormis teema. Džässis on kirjutatud ka
ulatuslikuma/keerulisema vormiga teoseid, näiteks G. Gershwini ooper “Porgy ja Bess”,
D. Ellingtoni religioossed süidid, M. Legrandi ooper-film “Rochfordi tüdrukud”, U. Naissoo
“Eesti süidid” jne, kuid see on siiski kaduvväike osa kogu džässirepertuaarist.
44 Tihti väidetakse, et free jazz’is pole svingi. Sving on aga kadunud vaid seoses meetrumi sümmeetriaga,
eksisteerides siin nn “hõõrdumisena” erinevate rütmikihistuste vahel (Berendt 1999: 199).
45 Kuna traditsionaalse džässi algaegadel oli suur osa seda mängivatest muusikutest iseõppijad, ei pööratud
selles stiilis erilist tähelepanu kõla kvaliteedile, tähtsam oli vitaalsus. Svingi väljakujunemise ajaks oli peale
kasvanud juba uus põlvkond haritumaid muusikuid, kes suutsid mängida vastavalt svingi heakõlalistele
kaanonitele.
31