tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

KOKKUVÕTE
Džässmuusika käekäik Eestis on pälvinud siiani teenimatult vähe uurijate tähelepanu, mistõttu
on meie teadmistes selle algusaegade arengutest suured lüngad. Käesoleva töö tulemusel
õnnestus oluliselt täpsustada ja kokku koondada hulk seni paljudes arhiivides ja erakogudes
hajali olnud fotosid ja muid dokumente ning moodustus suhteliselt usaldusväärne andmepank
aastate 1918–1945 kohta meie käsutuses olevast džässialasest infost.
Džässi Eestimaale jõudmine 20. sajandi teise kümnendi keskel toimus mitmes mõttes küllaltki
soodsal ajal – äsja oli välja kuulutatud Eesti Vabariik, mis tekitas erilise akulturatsioonivalmiduse,
soovi vabaneda võõrvõimu diktaadi pärandist ka kultuurielus. Samas oli Eestis
selleks ajaks olemas juba arvestatav orkestrimuusika traditsioon nii arvukate puhkpilliorkestrite
kui ka sümfooniaorkestrite näol. Seega oli olemas hea pinnas uudse muusikaliigi –
džässiliku tantsumuusika vastuvõtuks ja juurdumiseks. Esimest korda püüti džässi Eestimaal
mängida 1918. aastal Tallinnas, kui hotelli Kommerz omanik kutsus siis veel nimeta koolipoiste
orkestri oma külalisi lõbustama. Samast orkestrist kujunes välja meie esimene professionaalne
džässbänd The Murphy Band.
Džässi siinmail juurdumisel ei olnud meie muusikutel õpetajaid mõne välismaise džässbändi
või džässiautoriteedi näol. Kuna Eestit külastasid enne 1940. aastat vaid üksikud välismaised
džässmuusikud ja -kollektiivid, toimus kogu õppeprotsess valdavalt kaudsel teel, BBC
igaõhtuseid tantsumuusikasaateid kuulates, mõningal määral ka heliplaatide ja hiljem
kinofilmide kaasabil. Samuti puudusid arvestatavad džässiõpikud. Sellele vaatamata arenes
see muusikaliik siin väga kiiresti: esimesest professionaalse džässorkestri tekkimisest (1925)
kuni vaba arenguperioodi lõpuni (1940), mis on väga lühike aeg niivõrd kontrastse kultuuriilmingu
akulturatsiooniks, tekkis Eestimaal teadaolevalt vähemalt 110 džässilikku tantsumuusikat
mängivat orkestrit või ansamblit umbes 750 muusikuga, mis on Eesti tolleaegset
suhteliselt madalat linnastumise astet (džäss seostus eeskätt linnakultuuriga) arvestades
tähelepanuvääriv tulemus. Tegelikkuses olid need arvud ilmselt mõnevõrra suuremad, sest
uurimise praeguse seisu juures ei ole meil kasutada analoogilisi andmeid üsna suure osa kohta
Eesti territooriumist. Kuigi Kesk-Eestis ei pruukinud džässi akulturatsioon nii hoogne olla kui
näiteks Viljandimaal, on siiski ebatõenäoline, et seal polnud ühtki uudsest tantsumuusikast
huvitunud kollektiivi.
Küsimusele, kas saame rääkida džässkultuuri läbimurdest meie kultuuriruumi, tuleb jaatavalt
vastata. Sellele viitavad juba mitmed välisedki tunnused: peaaegu � Tallinna tantsuorkestritest
moodustasid džässilikku tantsumuusikat mängivad ja sellest johtuvalt ka vastava instrumentaariumiga
kollektiivid; enamikul olid ingliskeelsed nimed. Džässmuusikud võtsid
Ameerika kolleegidelt üle ka hüüdnimede süsteemi. Siin tuli küll ilmsiks põhjamaine vaoshoitus
– meie muusikud tuletasid hüüdnimed tavaliselt ees- või perekonnanimest, kuningaid,
hertsogeid ja krahve ei leia Eesti džässmuusikute hulgast ühtki.
Kõige tüüpilisemaks tantsuorkestri koosseisuks kujunes nn väike bigbänd, milles oli (nagu
tolle aja parimates inglise orkestriteski) tavaliselt ka viiul. Küllaltki lühikese aja jooksul
tekkis hulk märkimisväärse tasemega džässilikke tantsuorkestreid, kellest silmapaistvamateks
ja enim džässi kui tantsumuusika arengut mõjutanuteks olid kuni laialiminekuni 1929. aastal
The Murphy Band, siis üsna pika aja jooksul Red Hot Ramblers, 1930. aastate lõpul aga juba
esimene tõeline svingorkester Kuldne Seitse. Väikestest koosseisudest tuleks esile tõsta
ansambleid Four Swingers ja Six Swingers. Muusikutest kujunesid liidriteks algul Kurt
Strobel ja Victor Compe, 1930. aastate teisel poolel aga Priit Veebel ja Hans Speek, kellele
sekundeeris tartlane Leo Tauts. Silmanähtavad ideelise liidri omadused ilmnesid ka Henry
Ambelil, kuid kahjuks ei võimaldanud ajaloo käik tal neid lõpuni välja arendada.
125