tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Pärast K. Strobeli orkestri laialiminekut 1940 esines P. Veebel mõnda aega klaverisaatjana ja
dirigendina, 219 1941. aasta lõpust alates töötas kaks aastat Landessender Reval Tanzkapelle
dirigendina (Ringhääling 1944: 29–30).
Austust äratab P. Veebeli haare – tõusnud pärast õpingute katkemist Tallinna Konservatooriumis
vähem kui 10 aastaga üheks hinnatumaks džässpianistiks ja arranžeerijaks, olles samal
ajal paljude ülipopulaarsete levilaulude 220 autor, leiame ta olude muutudes juba 1942. aastal
Estonia teatrist, algul kontsertmeister-repetiitorina, juba peatselt ka balletidirigendina
Ed. Tubina “Kratti” juhatamas. 221 “Krati” esietenduse kohta ilmus Eesti Sõnas 222 Eduard
Visnapuu sulest üsnagi positiivne arvustus. Ilmnes Veebeli talendi uus tahk – pole andmeid, et
ta oleks kellegi juures dirigeerimist õppinud.
P. Veebeli kui helilooja puhul äratab tähelepanu kaks omapärast fakti: esiteks, tema kui
džässifanaatiku loomingu hulgas oli nii vähe džässilikke palu – vaid foks “Öiti tihti” (arvatavalt
1938) ning instrumentaalpala “Jazz-meeste heliredel” (1939); teiseks, K. Strobeli orkestri
repertuaaris polnud teadaolevalt ühtki tema lugu, kuigi ta oli kümme aastat seal pianist.
Viimane on seda kummalisem, et selleks ajaks oli ta omandanud hea džässi arranžeerija maine
ja talle poleks olnud ületamatu probleem mõnest oma populaarsest laulust džässilik seade
teha, et see ka Strobeli orkestri stiiliga sobinuks. Selle üheks põhjuseks võib olla, et ta oli enda
kui helilooja suhtes väga enesekriitiline, sest küsimusele oma loomingu kohta vastanud ta:
“Las ma õpin veel kaks-kolm aastat” (Ojakäär 2000: 387).
Henry Ambel
Rääkides Henry Ambelist 223 (1918–1942) käesolevas peatükis koos eesti džässile oluliste
isikutega, tekiks esimesel pilgul justkui vastuolu – ei ole teda ju üheski Tallinna, Tartu või
teiste linnade orkestrite nimistus. Džässmuusika oli Eestimaal hoogsalt arenenud juba üle
kümne aasta, mis tingis justkui iseenesliku vajaduse džässist rääkimise, kirjutamise ja
uurimise järele. Esimesena asus Eestis seda lünka täitma Henry Ambel, kes ise ei olnud küll
tegevmuusik (mängis vaid mõningal määral ukulelet), kuid kellel peale suure huvi džässi
vastu olid ka head uurija-, organisaatori- ja lektorivõimed 224 ning soov oma teadmisi jagada.
Kõik see viitab võimalusele, et ajaloo teistsuguse käigu korral oleks temast võinud meie esimene
džässiteoreetik kujuneda. Ambel, kes ise õppis sel ajal Tartu Ülikoolis õigusteadust 225
(nagu pianisti ja hiljem heliloojana nime teinud Boris Kõrvergi), tutvustas džässiajalugu ka
raadios ning nagu V. Ojakäär mäletab, tegi seda nii hästi, et kuuldu püsib siiani meeles
(Ojakäär 2000: 380).
H. Ambel (vt foto 60) oli uurinud palju ingliskeelset džässikirjandust ja kuulanud džässmuusikat,
tal olevat olnud eesti parim džässiplaatide (eriti Ellingtoni) kogu ja ta ei pidanud
näiteks paljuks 1939. aastal sõita Stockholmi Ellingtoni orkestri kontserdile (nagu ka nende
219
Näiteks Rahva Hääles ilmunud ENSV Riikliku Filharmoonia estraadikontserdi reklaamis mainitakse Veebelit
klaverisaatjana (Rahva Hääl 1941, 9.05).
220
Tuntuimad “Kalevite kants”, “Eesti leegionäride laul”, “Vana jahilugu”, “Õhturahu” jt, aga ka “Jazz-meeste
heliredel”. Tema loomingu plaadistusi on teada 29 nimetust (Ojakäär 2000: 387–389).
221
“Krati” dirigendipuldis oli ta ka 9.03.1944, kui Estonia sai pommitabamuse. Siis saadud külmetus
põhjustaski P. Veebeli peatse surma (24.07.1944).
222
“Krati muusika”. Eesti Sõna 1944, 26.02.
223
Sünnitunnistuse järgi Henri-Gunnar Ambel (EAA F 2100, N 1, S 322), ise kasutas nimekuju Henry Ambel.
224
O. Avarmaa kiri siinkirjutajale 8.06.2007.
225
V. Ojakääru andmetel (Ojakäär 2000: 380) õppis H. Ambel majandusteaduskonnas, nagu selgub aga tema
omakäelisest avaldusest TÜ rektorile 18.05.1937, soovis ta üle minna filosoofiateaduskonnast, kus õppis
eesti keele osakonnas, õigusteaduskonda (EAA F 2100, N 1, S 322).
101