tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Nagu eeltoodud artiklistki nähtub, oli üks džässmuusika levimise põhiviise ka juba ammutuntud
– noodid. Seega oli helifilm üks olulisi džässi propageerijaid ja levitajaid, tehes
filmimuusika kättesaadavaks ka neile orkestritele, kus ei olnud transkribeerimisvõimelist
arranžeerimisoskustega juhti.
5.5. NOODID JA HELIPLAADID
Kuidas The Murphy Band repertuaari hankimise küsimuse lahendas, sellest oli juba eespool
juttu. 1930. aastate hakul, kui tantsuorkestreid oli juba rohkem tekkinud, kuid enamikul
orkestritest ei olnud veel arranžeerimisvõimelist juhti, tekitas nõudlus ka uue teenuseliigi –
arranžeeritud nootide tellimise noodikaupluste kaudu. Kuna ükski noodikaupmees ei julgenud
veel võtta riski tellida suurem kogus noote, teadmata, kas sellest õnnestub lahti saada, pidi
tellimusele eelnema tellijapoolne kodutöö. See seisnes hoolsas raadiokuulamises, et teada
saada uusimad lööklaulud (hits of the week). Nimekiri tehtud valikust esitati “Esto-Muusikale”
ja mõne aja pärast olidki tellitud noodid käes. Sellist moodust kasutas näiteks Red Hot
Ramblers, kes oli seadnud endale eesmärgiks Bert Ambrose’i tantsuorkestri stiili ja
arranžeerimisvõtete omandamise, aga ka teised paremad orkestrid (Mutsu 1991, 6: 17–18).
Kuna meie heliloojad neil aastatel veel tantsumuusikat (džässmuusikast rääkimata) arvestataval
määral ei kirjutanud 245 , olid muusikud sunnitud abi mujalt otsima. Nii aitasidki meie
džässorkestrite repertuaaripõuda leevendada välismaised noodikirjastused. Enamkasutatavad
arranžeeringud telliti Mutsu andmetel kirjastustelt Chappell, Peter Maurice, Campbell &
Connelly, Keith Prowse, Lawrence Wright, Feldman, Francis, Day & Hunter ja muidugi
Esto-Muusika. Siia loetelusse lisandusid veel eelmainitud filmiühingute kaudu saadud noodid.
Nimetatud kirjastuste kaudu jõudiski 1930. aastate algupoolel meie orkestriteni enamik tolleaegseid
uudispalu. Need olid orkestreeritud kommertsmuusika põhimõttel nn ortofoonilise
orkestratsioonina, mis on seatud küll suurele orkestrikoosseisule, kuid hääled jagatud sellise
arvestusega, et kõlaksid hästi ka väiksema koosseisuga, nii et puuduv(ad) hääl(ed) ei
ohustanud oluliselt orkestri mängu kvaliteeti.
245 Võimalik, et esimese eestimaise moodsamas stiilis fokstroti “Chocolate Babies” kirjutas tuntud pianist
Vladimir Padva koostöös teise tuntud muusiku Ludvig Juhiga (B.T. “Eesti fox, boston ja tango”. Uudisleht
1928, 2.09). Sama ajakirjanik jätkab, toetudes V. Padva andmetele, et seda olla mängitud nii Berliinis,
Bergenis kui isegi USA-s. Kahjuks pole see pala säilinud mingil kujul. Padva loomingust on boston “Laine”
ja foks “Unistus” ilmunud firma Odeon plaadil. V. Ojakääru andmetel mängis tema palu ka Euroopa üks selle
aja nimekamaid tantsuorkestreid Béla Dajos’i juhatusel (Ojakäär 2000: 349). Umbes samast ajast on pärit V.
Compe esimesed teadaolevad tantsupalad “Hõissa poisid”, “Mälestus” ja “Ripsimé”. Compe kirjutas veel
hulga tantsupalasid, mida mängis The Murphy Band. Kui populaarsed need lood teiste tantsuorkestrite hulgas
olid, pole teada. Ilmselt neid siiski mängiti, sest Rahvalehe (1932, 5.11) väitel olnud “Hõissa poisid” paar
aastat enne artikli kirjutamist mängitavamaid eesti tantsupalasid. Ajakirja Heling (1929, nr 7/8) teatel müüdi
tema valse boston “Miss Estonia” esimene trükk (tiraaži suurus pole teada) läbi paari nädalaga ja teine olevat
ka kohe lõppemas. Nii Padva kui Compe propageerisid eesti rahvalaulude kasutamist omamaise tantsumuusika
loomiseks, olles selles pioneerid ka rahvusvahelises mastaabis. Compe on tuntud ka rahvalaulude
kogujana ja rahvaliku repertuaari arranžeerijana. Katsetajaid oli teisigi, Rahvalehe artiklis mainitakse Leo
Taubet ja (Theofil) Maistet. 1930. aastatel lisandusid veel P. Tammeveski (“Üksainus õis”, “Paula, sul on
poisipea”), A. Siirak (“Mürtsub trumm ja pillid hüüavad”), P. Veebel (“Kalevite kants” jt). Esimese Eesti
džässipala “Jazzimeeste heliredel” kirjutaski P. Veebel.
Antud kontekstis võiks mainida ka asjaarmastajast muusiku ja helilooja Mihkel Paiste nime, kelle palad
“Tule, tantsi”, “Neiuke väike”, “Kadunud mõrsja” ja “Meremehe polka” on Ants Eskola plaadistanud His
Master’s Voice’ile. M. Paiste, kes juba Eestis valmistas trummi taldrikuid, jätkas seda ka pärast kodumaalt
lahkumist. Alates 1953. aastast tegi ta seda Šveitsis ja praeguseks on Paiste firma (mida nüüd juhivad tema
pojad) üks maailma juhtivamaid ja hinnatumaid omal alal (Mihkelson 1992: 35–42).
108