tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

järgnevatesse kümnenditesse ulatunud ajaviitemuusika paremikust. Selline oli meie levimuusika
üldpilt ajal, kui siin hakkas esimesi võrseid ajama uus senitundmatu võõramaa taim
nimega džäss.
Nagu juba öeldud, hakkasid 20. sajandi esimestel kümnenditel rägtaim ja džäss levima Põhja-
Ameerikast Euroopasse ja 1920. aastate alguseks jõudsid ka Eestisse, põhjustades üsnagi
suuri muutusi seltskonnakultuuris. Lühikese aja jooksul muutusid põhjalikult seltskonnatantsud,
tantsuorkestrid ja ka tantsumuusika. Täpseid andmeid Eestis tegutsenud lärmidžässi
bändide kohta ei ole. Kuna tegemist oli aga valitseva suurmoega, siis tõenäoliselt Tallinnas
mõned sellised bändid siiski olid. Sellele võimalusele viitab ka Rahvalehe 64 artikkel “Takt ja
trumm, jazzband orkestrid Tallinnas”: “/.../ vahest lähevad need mehed otse narruseni, milles
on kõike, ainult mitte teravmeelsust ja vaimurikkust. /.../ Mis sest, et puudub moodsa
jazzbandi hing – saksofoon /.../”. Lärmijazzile iseloomulikult mõttetud on ka seal loetletud
bändide nimed: “Dodo-band”, “Olala-band”. “/.../ Kõige viimasel astmel on vist mingisugune
“Jim-Dandy-band”, /.../ kes õige kahvatu ja vaimuvaese mulje jättis”. Meil ei suutnud
lärmidžäss siiski läbi lüüa ja noote keegi ei põletanud, nagu näiteks Soomes ette tuli (Jalkanen
1989: 31). Nähtus ise möödus õnneks kiiresti, mingeid märgatavaid jälgi jätmata. Nagu viitab
Tallinna restoranikultuuri põhjalikult uurinud Kalervo Hovi, aitasid sellele kaasa meil sel ajal
valitsenud rahvuslikud meeleolud, mille tõttu kõik saksapärane oli tõrjutud seisuses ja saksa
orkestrid, kelle vahendusel lärmidžäss näiteks Soome jõudis, ei suutnud siin läbi lüüa (Hovi
2002: 146). Kas sellisel “muusikal” džässmuusikaga midagi ühist oli, on küsitav.
Džässi sissemurret meie traditsioonilisse kultuuriruumi võib eeltoodud teooriate kohaselt
käsitleda akulturatsiooniprotsessina, mille käigus afroameerikalik džäss juurdus meie tolleaegses
tantsumuusikas, tõrjudes ühe osa sellest (vanemad tantsud) kõrvale ja sulatudes teise,
ise ka samal ajal muutudes. Protsessi on kõige lihtsam mõista, vaadeldes seda koos
muutustega ajaloos ja ühiskonnas, nagu ka Peter Murdock soovitab (Murdock 1965: 116).
Džäss on oma tekkest alates olnud seotud eelkõige linnakultuuri ja selle arenguga. Nii oli see
Ameerikas ja ka meil. Siin võib näha otseseid sidemeid 1920. aastail hoogustunud industrialiseerimis-
ja linnastumisprotsessiga. Linn oli afroameerika muusika leviku seisukohast avatum
ja uuendustele vastuvõtlikum. Teine ja võib-olla olulisemgi põhjus on see, et oma arengu
esimestel aastakümnetel oli džäss valdavalt tantsumuusika ning tema areng toimus suures
osas käsikäes uute tantsude ja rütmide tulekuga tantsupõrandale. Seega oli see midagi hoopis
enamat kui pelgalt muusikaline nähtus. Koos muusikaga tulid uued, seninägematud tantsud
(shimmy, foxtrot, valss-boston, tango-milonga, one step, blues, caramba-step, charleston,
hupa-hupa, java, slavoma florida), mis omakorda tingisid hoopis uue käitumismalli väljakujunemise,
mida võiks nimetada džässkultuuriks. Nii toimus see kogu Euroopas –
džässkultuuri invasioon oli toimunud ja nüüdsest jättis see oma jälje kõikide temaga kokkupuutunud
rahvuskultuuride arengule. Peame tõdema, et need muutused, hoolimata paljude
süvamuusikategelaste ennustustest, ei olnud sugugi ajutist laadi ja ei peegeldu pelgalt
moetantsude, lööklaulude või kõlaefektidena, mis äkki ilmuvad ja sama kiiresti kaovad.
Nende mõju on märgatavalt suurem, põhjustades olulisi ja pöördumatuid muutusi nii muusikute
kui publiku muusikalises maailmakäsitluses ja käitumismallides. Võrreldes vanemate
seltskonnatantsudega oli suurimaks muutuseks uudne tantsuhoid – kui senini oli lähim
partneritevaheline kontakt neiu pihale asetatud noormehe käed (polkas), siis uutes tantsudes
(aeglane valss, fokstrott, tango jt) oli see oluliselt intiimsem, mis tingis tugeva vastureaktsiooni
konservatiivsemate vaadetega seltskonna, eriti maarahva hulgas.
Seoses uute tantsude ning senisest oluliselt rütmikama ja uudse kõlapildiga tantsumuusikaga
muutusid põhjalikult ka tantsuorkestrite koosseisud – juurde tulid senitundmatud spetsiifilise
64 Rahvaleht 1926, 20.04.
41