tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Eeltoodud juhtumite puhul torkab silma maarahva teatav konservatiivsus või jonnakus –
tundes küll elavat huvi uudse džässmuusika vastu, ei loobuta sugugi kergekäeliselt juba
harjumuspäraseks saanust. Vastupidi, laskmata end segada uue stiili tüüpkoosseisudest, asutakse
seda viljelema olemasoleva baasil ja omamoodi. Nii tekivad äärmiselt omapärased koosseisud
nagu Sammastes, Karutsis ja Pöide-Uuemõisas. Antud juhul tekib teatav paralleel
soomlaste haitarijazz’iga – rahva hulgast tulev initsiatiiv, mis kasutades käepärast olevaid
vahendeid, tekitab täiesti uue, nii eelmise kui uue stiili sugemetega muusikastiili, s.t toimub
valiv akulturatsioon. Soomlastel teostus see eeskätt akordioni vahendusel, Eestimaal mitmekesiste
ja omapäraste koosseisude kaudu. Kummalgi juhul ei saa tulemust päriselt džässiks
pidada (Lauk 2007: 130). Otsest paralleeli soomlastega muidugi tõmmata ei saa – Soomes oli
see massiline, meil suhteliselt erandlik nähtus, kuid toimemehhanism tundub olevat väga
sarnane. Seega on loogiline arvata, et kõnesolevate kollektiivide muusikat oleks õige määratleda
kas meie rahvamuusika mõjutustega džässilikuks (esimese grupi orkestrid) või džässilike
mõjutustega rahvalikuks tantsumuusikaks (teise grupi orkestrid). Kui tahta neid siiski kuidagi
klassifitseerida, sobiks ilmselt siinkirjutaja poolt kasutusele võetud termin “külajäts”, sest
džässilikku tantsumuusikat mängida nad omal moel ilmselt siiski üritasid. Toodud ansambleid
võiks käsitleda teatava vaheetapi või kõrvalseigana, aga miks mitte ka esimeste alateadvuslike
katsetena luua rahvuslikku džässi.
Kokkuvõte
Vaadates kokkuvõtvalt tagasi eestimaise džässi vaba arengu perioodile, milleks võiks lugeda
ajajärku esimestest teadaolevatest džässiilmingutest meie tantsumuusikas kuni 1940. aasta
juunikuuni, on andmeid 105 arvatavalt džässilikku tantsumuusikat mänginud orkestri kohta,
millele lisandub 5 külajätsbändi. Nendes osalenud muusikuid on kokku loetletud üle 720.
Kõiki neid orkestreid ja muusikute nimesid lähemalt vaadeldes tundub, et oletatav viga ei saa
kummalgi juhul olla suurem kui 10%. Seega võime arvestada džässilikku tantsumuusikat
mänginud orkestrite üldarvuna 110 pluss-miinus 5 orkestrit ja džässiliku tantsumuusikaga
tegelenud muusikute koguarvuna 720 pluss-miinus 35 isikut. Need on linnade elanike arvu
arvestades küllaltki suured numbrid, aidates meil paremini mõista II maailmasõja eelse Eesti
tantsumuusikas ja seega ka kultuuri üldpildis toimunud protsesse.
Kodumaise džässi arengu algperioodist, mis kestaks 1918. aasta esmakordsest katsest džässilikku
muusikat mängida kuni professionaalse džässbändi tekkimiseni 1925, on säilinud väga
vähe andmeid, sest Eestis ei olnud sel ajal tantsuorkestreid ja uue traditsiooni tekkimine võttis
teatava aja. Edasine areng oli aga üsnagi tormiline – džässi levik algas 1920. aastatel Tallinnas,
kuid juba kümnendi lõpust on teateid džässist nii Tartus, Valgas kui Narvas, 1930.
aastate algul aga Viljandis ja juba ka väikestes asundustes linnadest väljaspool. Tähelepanuväärne
on külakapellide huvi uut tüüpi muusika vastu ja sellest johtuv omanäoline rahvaliku
muusika ja džässi sümbioos, mida võiks külajätsiks nimetada. Võrreldes Eesti džässi arengut
naabrite juures toimunuga, ilmnevad selgelt mitmed erinevused: siin ei löö läbi “lärmidžäss”,
samuti ei saavuta meil populaarsust ameerikalik diksiländstiil, mis mõlemad näiteks Soomes
ülipopulaarseiks kujunesid. Seevastu on märgata tugevat parimate inglise orkestrite (Jack
Hiltoni ja Bert Ambrose’i orkester) mõju, mis viib välja svingstiili valdavaks kujunemisele
1930. aastate lõpuks. Üheks eestimaise džässi arengu iseloomulikuks jooneks on ka paljude
tulevaste tunnustatud süvamuusikute aktiivne osalemine džässorkestrite tegevuses.
75