tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Tähelepanuväärne erand Vladimir Sapožnin
On ka üks tähelepanuväärne erand – Vladimir Sapožnin (1906–1996), keda tunti rohkem
artistinime Boba järgi (vt foto 61). Olles üks maailma omanäolisemaid varietee- ja tsirkuseartiste-imitaatoreid,
step-tantsija ja multiinstrumentalist, oli ta muu hulgas ka suurepärane
viiuldaja (õppinud Moskvas prof. K. Mostrase juures ja lõpetanud eksternina Tallinna
Konservatooriumi prof. J. Paulseni klassis 1936), ksülofonivirtuoos jne, kes hoolimata oma
vene nimest oli isa poolt eestlane ja pidas oma kodulinnaks Tartut 231 . 1920.–1930. aastatel
esines ta pidevalt Euroopa ja Ameerika lavadel (Pedusaar 2000: 64–66) 232 ning kodumaale
sattus üpris harva ja lühikeseks ajaks. Maestro meenutab, et olles 1920. aastate lõpul tööl
Kopenhaagenis, õnnestus tal kuulda Louis Armstrongi kontserti, mis jättis vapustava mulje
(Pedusaar 2000: 70) 233 , andes ühtlasi idee hakata imiteerima džässorkestri pille, millest
kujunes üks tema menukamaid numbreid.
Tema on ka mees, kes esimese eestlasest muusikuna on esinenud Stockholmi Swing-Club’i
laval 1932. aastal. Paraku eestimaise džässi arengule sellest siis veel mingit kasu ei olnud, sest
esiteks määratles ta end neil aastail põhiliselt meelelahutajana, s.t tsirkuse- või varieteeartistina
ja ka tema esinemised kodumaal toimusid valdavalt lõbustusasutuste programmides. 234
Teiseks viibis ta Eestis oma ülitiheda esinemisgraafiku tõttu haruharva, kuna siit oli väga
tülikas Euroopa suurlinnadesse esinema sõita. Seega praktilist sidet tal meie džässmuusikutega
ei saanudki tekkida. Sellest, et tema teadmiste ja oskuste tase võimaldanuks meie
džässi arengus kaasa rääkida, annab tunnistust fakt, et kui ta 1944. aastal määrati tööle ENSV
Riikliku Filharmoonia Džässorkestri juhiks, viis ta selle kollektiivi üsna lühikese ajaga
NSVL-i parimate džässorkestrite esiritta selliste tuntud nimede nagu Eddy Rozneri ja Oleg
Lundströmi orkestrite kõrvale (Pedusaar 2000: 98). Eino Baskin, kes oli sel ajal nende
programmide juht, on meenutanud, et Vladimir Sapožnini eeskujuks oli G. Milleri sel ajal üle
maailma levinud stiil (ibid). Siit aga loogiline järeldus, et ta ise pidi sellega hästi kursis
olema. 235
Et selline saavutuste rida on tähelepanuväärne, selles pole kahtlust. Eelnevast koorub välja ka
Vladimir Sapožnini erandlikkus – ta oli üks väheseid muusikuid, kes pärast kõrgema süvamuusikahariduse
omandamist jätkas kergemas žanris. Kuna tema džässiimitatsioonid
põhinesid kuulsuste soolode järeleaimamisel, sai talle (V. Sapožninil oli absoluutne kuulmine
ja hiilgav mälu) ilmselt üsna kiiresti selgeks ka nende ülesehitus, s.t on põhjust väita, et ta oli
231
Isapoolse vanaema nimi oli Türk. Neile kuulus maja Tartus Kivi t 59 (Pedusaar 2000: 46–47), pärast sõda sai
temast tallinlane.
232
The Washington Daily News: “Boba, poiss-muusik mingist Esthoniast või kusagilt säherdusest kolkast, on
seekordse programmi täistabamus” (Pedusaar 2000: 46).
233
Siin on mälu muidu pedantselt täpset maestrot pisut alt vedanud: L. Armstrong külastas Euroopat
esmakordselt alles 1932. aasta juunis, esinedes Londoni Palladiumis (Feather 1960: 103). Tõenäoliselt
toimusid nimetatud Kopenhaageni-kontserdid 1933. aastal alanud ulatusliku Euroopa-turnee käigus.
234
1931 esines ta Tartus Apollos, 1932 Tallinnas Grand Marinas ja Pärnu Suvekasiinos (Pedusaar 2000: 65).
235
Nagu eespool mainitud, oli V. Sapožnin lõpetanud konservatooriumi viiuldajana. Klassikaline muusika oli
tema kirg elu lõpuni, kuigi kuulsuse tõttu meelelahutajana ei võetud teda selles vallas tõsiselt. Ometi oli ta
esinenud samas kavas koos Claudio Arrau’ga (Pedusaar 2000: 48), teda on tunnustanud David Oistrahh ja
Aram Hatšaturjan (Pedusaar 2000: 154), temaga on koostööd teinud Helju Tauk, Tekla Koha, Peep
Lassmann... Kommentaari lõpetuseks sobiks tema 1986. aastal Tallinna Raekojas toimunud 80. sünnipäeva
kontserdi kava: E. Grieg Sonaat c-moll op 45 nr 3, W. A. Mozart Kontsert D-duur (KV 218 nr 4) koos
kammerorkestriga E. Klasi juhatusel, Tartini-Kreisleri Fuuga A-duur sonaadist, Rahmaninovi Prelüüdi op 23
nr 4 viiuliseade, Sarasate Hispaania tantsud (Playera ja Zapateada), Paganini Variatsioonid Rossini ooperi
“Moses” teemadel. Selle kontserdi kohta ilmus Ines Rannapi vaimustusest tulvil retsensioon (Pedusaar 2000:
160). Samas oli siinkirjutajal võimalus kuulda teda mängimas svingi koos Arvo Pilliroo ansambliga ja tema
esitus vastas igati selle stiili kaanonitele.
104