tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

“Alexander’s Ragtime Band” (1913), mille kohta P. Haavisto (2000: 25) märgib, et lindistuse
tase oli üllatavalt hea. Kui siia lisada veel Soometki külastanud Eric Borchardi diksiländorkester
(1929), legendaarne Josephine Baker koos oma 16-mehelise orkestriga (1933), Edgar
Hayesi 17-meheline Blue Rhytm Band (1938) ja lõpuks ka Duke Ellingtoni orkester (1939),
on (tõenäoliselt mittetäielik) nimekiri igati respekti tekitav ja viitab otseselt džässi arengut
soodustavale muusikalisele õhustikule Rootsis.
2.4.2. Läti
Lätiga olid Eestil peale ühise maismaapiiri nii K. Hovi kui V. Ojakääru andmetel üsnagi
tihedad sidemed varieteeartistide ja restoraniomanike ehk tantsumuusika tarbijate tasandil.
Intervjuust Läti vanema põlve muusikauurija, raadioajakirjaniku ja džässpianisti Ivars
Mažursiga 54 selgus aga, et kuigi Lätis olid kultuurilised sidemed koos majanduslike
võimalustega (nii riik ise kui Riia linn on Eestist ja Tallinnast tunduvalt suuremad, Riia ka
märgatavalt jõukam) Eestist oluliselt soodsamad, hakkas džässmuusika seal aktiivselt arenema
alles pärast II maailmasõda. Nagu I. Mažurs artiklis “From Riga to Ronny Scott’s”
(Mažurs 1996: 14–15) kirjutab, oli 1930. aastate Läti parimate orkestrite repertuaaris ka
džässiliku tantsumuusika uudiseid. Samas mainib ta mõnede džässihuviliste muusikute nimed:
pianist J. Michalicky, trompetist V. Lacis, klarnetist ja saksofonist O. Saulespurens, trummar
V. Troics. Läti esimene professionaalne džässansambel, Läti Raadio instrumentaalsekstett,
asutati alles 1952. aastal.
Kindlasti oli seal erksaid muusikahuvilisi eespool loetletuist rohkemgi, kes kodus või sõprade
ringis kuulasid sedalaadi muusikat ja püüdsid seda siin-seal ise mängida, kuid I. Mažursi
andmeil mingit mainimisväärset avalikku tegevust või stabiilselt tegutsenud džässbändi neil
enne II maailmasõda ei olnud. See tundub seda imelikum, et J. Haavisto andmetel tellisid
soome džässmuusikud džässinoote sageli just Riiast 55 (Haavisto 1991: 189). Ilmselt on aga äri
(kirjastamine seda kindlasti on) ja muusika siiski kaks täiesti erinevat asja. Kuigi meil esines
üsna palju läti või Läti kaudu siia jõudnud Euroopa varieteeartiste (teada on isegi kuulsa Riia
tangohelilooja ja pianisti Oskar Strocki episoodiline töötamine Tallinnas (Ojakäär 2000:
139)) 56 , siis džässmuusikaga seonduvaid kontakte pole II maailmasõja eelsest ajast kumbagi
pidi õnnestunud tuvastada. Ainus teadaolev vihje sedalaadi kontaktide võimalikkusest pärineb
ajaleheartiklist “Takt ja trumm. Jazz-band orkestrid Tallinnas”, kus mainitakse, et The
Murphy Band’i on “/.../mitmel puhul isegi välismaale (Rootsi ja Lätti) mängima kutsutud.” 57
Kutse realiseerumise kohta pole mingeid andmeid, ka Strobel ja Paalse ei räägi oma mälestustes
sellest midagi.
54 Intervjuu siinkirjutajale 22.04.2005 Riias. I. Mažursi rolli Läti kultuuripõllul võiks võrrelda V. Ojakääru
omaga meil paarkümmend aastat tagasi. Mõlemal oli oma muusikaajalooline saade raadios, millest nad
pühendasid suure osa džässmuusika tutvustamisele. I. Mažurs oli ka aastaid Läti Rahvaloomingu Maja
muusikaosakonna juhataja, pianistina Dave Brubecki austaja ja tema stiili järgija. Tema usaldusväärsust Läti
džässiajaloo tundjana kinnitab oma kirjas siinkirjutajale (6.04.2006) ka Läti noorema põlve džässmuusik ja -
pedagoog Indrikis Veitners.
55 Ka Valgast pärit kirjanik Valve Saretok mainib oma autobiograafilises romaanis, et moeuudised, sh
džässinoodid, saabusid Valka tavaliselt Riiast, mis oli moeteadlikum, suurlinlikum ja ka lähemal kui Tallinn
(Saretok 1956: 223). Ta räägib palju Valga ja Valka headest kontaktidest ja vastastikusest läbikäimisest, kuid
mitte kordagi ei maini ta Läti tantsu- või džässorkestreid, kuigi džäss oli tema väitel 1920. aastate lõpul
Valgas väga moes.
56 Ainsa eesti ansamblina on teadaolevalt sel ajal Lätis (Riias Schwarz’i kohvikus 1939) esinenud trio
Capriccio koosseisus: G. Greenberg, E. Mullat, U. Elts (Ojakäär 2000: 139), kuid see polnud džäss.
57 Rahvaleht 1926, 20.04.
36