tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Džässmuusika vallutas lühikese ajaga enamiku linnade tantsusaalid, suurem osa maarahvast
vajas uue muusikaga kohanemiseks siiski rohkem aega. Et adaptsiooniprotsess siingi toimus,
sellele viitavad džässorkestrite tekkimised väikestes maakohtades, nagu Uue-Kariste ja Tali,
eriti aga Karksi lähistel Karutsis, Sammastes ja Saaremaal Pöide-Uuemõisas, kus ei lastud end
isegi sellest segada, et koosseisus polnud džässorkestrile tüüpilisi pille nagu saksofon.
Tõenäoliselt ei olnudki nende muusika džäss selle sõna tänapäeva mõistes, kuid ei saa
unustada sedagi, et ka džässi sünnimaal olid paljud hiljem põhireegliteks muutunud tõekspidamised
siis alles kujunemisjärgus. Tähtis on see, et oma orkestreid nii nimetades viitasid
nad otseselt soovile selle uue muusikaliigiga tegeleda ja seda (võimaluste piires) mängima
õppida. Seega võib neis külakapellidest tekkinud džässbändides näha ka üleminekuetappi
sentimentaalselt saksalikult tantsumuusikalt džässilikumale stiilile.
Džässmuusikal oli niisiis arvestatav mõju meie tantsumuusika ja muusikalise mõtlemise kujunemisele
ning ühes uute tantsudega oli ta kogu seltskonnakultuuri oluline suunaja. Koos
publiku maitse kujundamisega avardas džäss ka paljude muusikute tõekspidamisi nii muusika
väljendusvahendite kui orkestri kõlapildi osas. Siis väljakujunenud tantsuorkestrite tüüpkoosseisud
jäid tantsusaalides valitsevaks mitmekümne järgneva aasta jooksul.
Džässi kui noorsoo lemmikmuusika teeneks tuleb lugeda ka paljude inimeste muusika juurde
toomine, kellest enamik jäi (džäss)muusikaga tegelema harrastusmuusikuina, kuid mõnigi
jõudis ka professionaalsele tasemele. Seda väidet tõestab ilmekalt Kurt Strobeli ja Hans
Speegi näide, kes mõlemad said nooruses klassikalist viiuliõpetust, mis kummalegi aga huvi
ei pakkunud. Muutus tuli koos džässiga tutvumisega – Strobelist sai meie esimese džässbändi
liider ja kümnendi (1920–1930) parim trummar, Speek tõusis autodidaktina vaid paari aasta
jooksul eesti parima svingbändi Kuldne Seitse juhiks ja tunnustatuimaks arranžeerijaks,
jõudes samal ajal klarnetistina ja saksofonistina rahvusvahelisele tasemele. Džässi kaudu
jõudsid muusika juurde ka Eesti muusikakultuuri hilisemad suurkujud Tiit Kuusik ja Gustav
Ernesaks, mida võib pidada ehk džässi üldse suurimaks teeneks meie süvakultuuri ees.
Nagu selgus, mõjutas džässmuusika võidukäik otseselt ka puhkpilliorkestrite selleks ajaks
üsnagi väljakujunenud repertuaari, kuhu ilmusid uudsed tantsurütmid tango, boston, one- ja
twostep jt. Seega leiab kinnitust väide, et džäss mõjutas küllaltki olulisel määral mitte ainult
meie tantsumuusika, vaid ka süvamuusika arengut, avardades paljude noorte muusikute silmaringi
ja andes neile esimese publiku ees esinemise kogemuse.
Kuigi džäss, olles tantsumuusikana oma arengu algkümnenditel popkultuuri osa, vastandus
oma olemuselt kunstmuusikale, ei olnud ta hoolimata oma suurest populaarsusest meil siiski
popkultuuri staatuses, nagu ta seda tol ajal oli mitmel pool mujal; ta ei vastanud ka ühelegi
popkultuuri teoreetiku Dominic Strinati klassifikatsiooni kolmele põhiargumendile või
-kriteeriumile:
� Eesti kontekstis ei saagi küsimusele džässi päritolust üheselt vastata, sest džäss jõudis siia
juba “teismeliseeas” ja mingeid rassilisi või sotsiaalseid seisuslikke vahesid meil džässmuusikute
seas täheldada ei saa. Põhiargumendiks paremasse/kuulsamasse orkestrisse
pääsemisel oli mängutase, mitte seisuslik või rahvuslik kuuluvus.
� Küsimusele kaubastumise ja tööstustumise mõjust on eestimaise džässi algaastatel lihtne
vastata – 1920. aastail võis džässi elavas esituses kuulda vaid Tallinnas, siinmail oli siis
aga nii vähe raadioaparaate ja grammofone, et mingist arvestatavast mõjust massidele ei
saanud juttugi olla. Kuigi 1930. aastatel olukord mõnevõrra muutus ja meil oli saada üsna
suures valikus Eesti artistide poolt välismaa stuudiotes sisselauldud/mängitud plaate
(Eestil puudus oma heliplaaditööstus), ei ole nende hulgas ühtki džässiplaati. See fakt
viitabki kõige otsesemalt asjaolule, et džäss ei saavutanud meil popkultuuri staatust –
ärimehed ei näinud siin veel suurte kasumite võimalust.
126