tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

jäi tema paigale, mängides järgnevatel aastatel mitmes Soome parimas orkestris (Zamba,
Embassy Band). Alates 1926. aasta maikuust algaski Soomes tõeline diksiländibuum, mis
kestis veidi enam kui 10 aastat, kuni svingiajastu alguseni 1930. aastate lõpul.
Soome esimesed jazzbändid olid eranditult mittesoomekeelsed ja koosnesid valdavalt
jõukamast keskklassist pärit muusikutest, esimesed soomekeelsed bändid olid märgatavalt
“madalamat päritolu”. Neis mänginutel polnud valdavalt muusikalist haridust ja sellega
seostub ka uue, täiesti omanäolise rahvusliku džässiilmingu – nn haitarijazzi (millest räägime
edaspidi pikemalt) teke.
Kokkuvõtvalt selgub, et džässmuusika Eestimaale jõudmise ajal 1920. aastate algul oli pilt
meie lähemas ümbruses küllaltki kirju: Rootsis oli džäss kõige enam kodunenud ja areng täies
hoos, Soome ja Venemaale olid esimesed impulsid samuti saabunud ja elava tähelepanu
pälvinud, Lätis aga valitses džässi suhtes veel äraootav-tõrjuv hoiak.
Kuigi otsetee Lääne-Euroopast Eestisse käis läbi Leedu ja Poola, ning nagu eespool mainitud,
kasutasid varieteeartistid seda aktiivselt, liikus džässialane info rohkem Skandinaavia kaudu.
Selle kinnituseks on fakt, et kuigi Poola dateeris oma esimese jazzbändi tekke 1923. aastal
(Piechnat 1996: 7), ei mõjutanud see Balti riikide tantsumuusikat mingil määral. Enamgi veel
– lähinaaber Leedu, kellega Poolal on ajalooliselt ülitihedad sidemed, ei tähelda sellealast
aktiivsust enne II maailmasõda. Leedu džässiajakirjanik ja raadiotoimetaja Darius Uzkuraitis
mainib oma artiklis “Lithuania before & after Ganelin” ajakirjas Jazz Changes (Uzkuraitis
1996: 12), et tollase Leedu pealinna Kaunase restoranides küll mängiti mõningaid džässilikke
elemente sisaldavat tantsumuusikat, kuid see oli ka kõik. Seega, käesoleva uurimuse
kontekstis omavad tähendust eelkõige Rootsis ja Soomes toimunud arengud.
39