tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Murdocki järgi innovatsiooniks seestpoolt lähtuvad teisendus (variation), leiutis (invention) ja
katsetamine (tentation). Kui innovatsioon tuleb väljastpoolt kultuuriruumi, on Murdocki järgi
toimunud kultuurilaen.
Neid probleeme on käsitlenud ka saksa etnomusikoloog Wolfgang Laade. Nagu märgib
P. Jalkanen (1989: 11), toetub Laade teooria “Die Probleme der musikalischen Akulturation”
suurel määral USA etnomusikoloogia klassikute Mellville Jean Herskovitsi, Richard
Watermanni, Bruno Nettli ja Alan Merriami ideedele. Laade järgi võib akulturatsiooni vaadelda
viie osana: 1) valik (Selection); 2) omaksvõtt ja integreerimine (Adaption und Integration);
3) tasakaalustamine (Kompensation); 4) tõrjumine (Elimination); 5) ühtumine (Addition).
Akulturatsiooniprotsessi algul toimub valikuprotsess vastuvõtva kultuuri poolt, mille eeltingimuseks
on kultuuridevaheline piisavalt suur stiililine ühtesobivus (compatibility), mis
võimaldaks adaptsiooniprotsessil käivituda. W. Laade rõhutab, et akulturatsiooni toimumiseks
peab olema piisavalt aega; sellised muutused ei toimu kohe, vaid neile eelneb tavaliselt nn
inkubatsiooniperiood. Olulised mõjurid on ka sotsiaalökonoomilised ja kultuuriarengulised
seigad, nagu sugupõlved, sugupooled, ühiskonnaklassid, religioonirühmad. Lõpuks rõhutab
W. Laade protsessi ainukordsust. Nagu märgib P. Jalkanen (1989: 12), on P. Murdocki kultuurimuutuste
teooria W. Laade teooriaga võrreldes staatilisem, vähem akulturatsiooniprotsessi
lõpptulemust kui protsessi ennast kujutav. See-eest on see rohkem muusikast kui antropoloogiast
lähtuv käsitlus ja seega Pekka Jalkaneni hinnangul soome džässkultuuri arengu
analüüsimiseks kohasem.
Sobiva kultuurimuutuste teooria valikus oli niisiis mitu võimalust, Jalkanen ei võta neist ühtki
tingimusteta aluseks, tema arvamuse kohaselt sobib kõige paremini nn kultuurileviku käsitlus.
Antropoloogilisest küljest oleks see akulturatsiooni alaliik ja tähistaks “eriliselt valivat akulturatsiooni,
kus vana ja uue ainese vahel tekitatakse tasakaal, mille tulemusel sünnib uus
kultuuritüüp” (Jalkanen 1989: 13). Eeltoodud analoogiatele tuginedes on ka käesoleva uurimuse
teoreetiline lähtekoht valitud samadel kaalutlustel.
2.2. MIS ON DŽÄSS? DŽÄSSI TEOREETILINE JA AJALOOLINE ASPEKT
2.2.1. Sõna “jazz” päritolu ja definitsioon
Millist muusikat mõistetakse selle nime all ja mida see nimi tähendab? Selle üle vaieldakse
siiani ja ühest, kõigi poolt tingimusteta aktsepteeritud definitsiooni pole veel sõnastatud. 10
Teadaolevalt esimene katse seda teha oli 1914. aastal San Francisco Bulletinis: “Kõik, mis
kasutab hinge voolusängi või pingutust (ponnistust) või energiat või aktiivsust või jõudu, ongi
džäss” (Porter jt 1992: 5). Soome Väike Entsüklopeedia (Pieni Tietosanakirja/Otava 1926)
kirjutab: “Jazz (jats) pärineb algselt loodusrahvastelt ülevõetud tantsumuusikast, hiljem erinevate
tantsude, nt fokstroti saateks kasutatava muusika nimetus. J. ei ole mingi eriline tants,
vaid tantsimise viis, mis on sõltumatu kindlast tantsujoonisest ja sammudest, kuid jälgib täpselt,
kuni naeruväärsuseni, pala rütmi. Jazzorkester, (algselt neeger)orkester, mis kõikvõimalikel
“pillidel” tekitab üsnagi tugevat lärmi; peaasjalikult jazz” (Haavisto 2000: 35);
1934. aasta Eesti Entsüklopeedia: “Jazz (ameerika neegrimurrakus “kihutamine”), Põhja-
Ameerika neegrite keskel tekkinud moodne tantsumuusika, ühtlasi ka kiirerütmiliste neegritantsude
(nt fokstrott, šimmi) kogunimetus; viimased on maailmasõja järel levinud kogu
tsiviliseeritud maailmas. J-muusikat iseloomustab eeskätt sünkopeeriv rütm. /.../ Uuemal ajal
10 Seda probleemi käsitleb põhjalikult ka William Howard Kenney oma ulatuslikus artiklis Context and
Definition of Jazz (Gabbard 1995: 100–116), tuues hulga näiteid, definitsioonini ikkagi jõudmata...
19