tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

5.4. KINO
Olulist osa džässmuusika ja kogu džässkultuuri populariseerimises ja levikus mängis peale
helifilmi tulekut kindlasti kino, ja seda mitte ainult Eestimaal. Nagu kinnitavad Rootsi
džässiajaloo uurijad, oli just helifilmi tulek see põhjus, mis sundis Rootsi Muusikute Ühingut
muutma kardinaalselt oma suhtumist džässmuusikasse (Bruér 1998: 67). Antud kontekstis
tulevad arvesse muidugi põhiliselt Ameerika filmid (neistki mitte kõik), sest siinmail küllaltki
arvukalt esindatud Saksa filmikunst, kust pärinesid paljud selle aja ülipopulaarsed lööklaulud,
ei saanud seda juba puhtpoliitilistel põhjustel teha.
Esimesed Tallinnas linastunud helifilmid olid 1929. aasta novembris “Laulev narr” Al
Jolsoniga peaosas ja pisut hiljem sama peaosalisega “The Jazz Singer”, millel tegelikult
džässiga midagi pistmist polnud (Ojakäär 2000: 256). Tuntud Eesti filmiuurija Õie Oravaga
vesteldes selgus aga tõsiasi, et meil linastunud filmide muusika seost meie kultuuripildiga
pole ükski uurija siiani käsitlenud. Kuna ka käesoleva töö seisukohast on see siiski vaid
kõrvalteemaks, ei ole siin võimalik seda küsimust ammendava põhjalikkusega käsitleda. Seda
enam, et nagu eespoolgi mainitud, ei saa filmimuusika stiililise kuuluvuse üle otsustada pealkirjast
lähtuvalt, muusikat kuulmata, ja nii peame leppima üldisemate andmetega. Teame, et
meil linastus hulk filme, mille muusika autoriteks olid paljude tuntud džässiteemade loojad
Jerome Kern ja Cole Porter, 241 kuid ka see ei anna täit kindlust väita, et see oli džäss, sest
samad mehed on kirjutanud ka palju teatrimuusikat.
Üsna iseloomuliku pildi kino osast lööklaulude levikul 1930. aastate algul annab Rahvaleht:
242 “New-York – London – Berliin – Tallinn... Tühi asi praegusel auto-lennuki-raadio
ajajärgul katta need vahemaad! Imelikul kujul aga shlaager, “/.../ mis on samuti “meie aja”
laps – ei oska tarvitada moodsaid liiklemisvahendeid. Ülaltähendatud marshruudi läbimiseks
Ameerika lööklaul tarvitab tavaliselt aega ei palju vähem kui poolteist aastat! Ameerikas
tugevasti läbilöönud tantsuviis /.../ saab Inglismaal shlaageriks keskmiselt alles kuue kuu
pärast, samuti kui Inglise lööklaul Saksamaal. Ja Saksamaa annab meile selles mõttes alati
peaaegu täpselt 180 päeva ette. Selle teoliikumise põhjuseks kahtlemata ei saa pidada meie
tantsuorkestreid, kes viimase aasta jooksul eriti kõrgemale tasemele on tõusnud. Meie
orkestrid mängivad välismaa shlaagereid sageli pool aastat enne, kui nad meil lööklauludeks
saavad. Nii näiteks mängiti Eestis populaarset laulu “Das Lied ist aus” kuus kuud varem, kui
siia jõudis samanimeline film. Film aga vaevalt jõudnud läbi jooksta üle ekraani, kui see laul
juba kõikjal shlaageriks sai”. 243 Nagu samas artiklis mainitakse, hoolitsevad välismaised
filmiühingud ka ise selle eest, et tasandada teed uutele, nende filmides kõlavatele lööklauludele,
saates siia (vahel isegi tasuta) nende noote. Artikli andmetel saadeti neid noote Tallinnas
Estoniale ja raadioringhäälingule, kust need edasi Valge saali orkestrile (Compe)
jõudsid. “/.../ Dancing Gloria tantsuorkester (K. Strobel and his orchestra) saab uued noodid
otse kino “Gloria” kaudu 244 . Hoolimata, et noodid nii kiirelt kätte saadakse, ei löö ükski
meloodia ennem laiemates hulkades läbi, kui saabub siia vastav film. Nii on see vähemalt
meil, Eestis,” jätkab kirjutaja.
241
Nt 1937. aastal linastusid “Roberta” J. Kerni ja “Sündinud tantsuks” C. Porteri muusikaga.
242
“Uued muusikariistad kookospähkel ja banaan”. Rahvaleht 1932, 5.11.
243
Sama tendentsi võib täheldada aastakümneid hiljemgi: näiteks bossanoovat filmist “Mees ja naine” ning filmi
“Cherburgi vihmavarjud” muusikat mängisid meie tantsuorkestrid ammu enne filmide Eestisse jõudmist,
kuid populaarseks said need lood alles pärast filmide linastumist. Tänu televisiooni kiirele arengule on see
intervall viimasel ajal oluliselt lühenenud.
244
Kinode vahendusel saabunud nootide kasutamist mainis intervjuus siinkirjutajale ka Tartu Ratsarügemendi
džässbändi viimases koosseisus mänginud H. Asper (intervjuu siinkirjutajale 8.01.2007).
107