tallinna ülikool humanitaarteaduste dissertatsioonid - E-Ait

Kuna 1930. aastate teisel poolel oli juba võimalik tellida välismaalt arranžeeritud orkestrinoote
ja ka õpikuid, siis ilmselt õpiti ka nende järgi (eriti arranžeerimise võtteid), kuigi Henry
Ambeli 14. mail 1940 Priit Veebeli triole saadetud kirjas (vt lisa 6) antud hinnangul meil
liikunud Billy Mayerli klaveriõpikud (Piano Schools) selleks otstarbeks ei sobinud, kuna seal
käsitleti põhiliselt nn “salongi stiili, kust tegeliku džässini on veel tubli tükk maad”. Paraku ei
ole õnnestunud leida meie raamatukogudest ühtki eksemplari nendest õpikutest, mistõttu
puudub võimalus veenduda Ambeli hinnangu objektiivsuses.
5.1. DŽÄSSMUUSIKUTE HARIDUSEST
Hinnangu andmisel meie džässmuusikute oletatavale mängutasemele ei saa kuidagi mööda
vaadata nende hariduse ja harituse küsimusest, mis on loomuliku andekuse kõrval tähtsaim
mängutaset mõjutav tegur. Antud juhul peame kahjuks leppima olukorraga, et antav hinnang
ei pruugi kujuneda päris objektiivseks, kuna andmed meie tolleaegsete džässmuusikute
muusikaharidusliku taseme kohta on üsnagi lünklikud, baseerudes paljudel juhtudel vaid
kaaslaste mälestustel, ning hariduse omandamise moodusedki mitmesugused.
Peale konservatooriumis või muusikakoolis õppimise said paljud muusikud tol ajal arvestatava
tasemega muusikahariduse eraõpetajate juures tunde võttes, päris mitmed (nt A. Regi,
H. Asper) sõjaväeorkestrite kasvandikena, paljude heatasemelise muusikalise alghariduse eest
hoolitsesid prominentsed üldhariduskoolide muusikaõpetajad, nagu näiteks Friedrich
Christian Strobel ja Konstantin Türnpu Tallinnas, Adalbert Wirkhaus Tartus, Enn Kiilaspea
Viljandi- ja Pärnumaal jpt. Siia loetelusse lisanduvad ka mitmed andekad autodidaktid, kes
saavutasid omal käel õppides mõnel juhul täiesti professionaalse taseme (K. Strobel,
H. Speek, H. Tooming, J. Pori). Viimasesse kategooriasse tuleks paigutada ka need muusikud,
kes omandasid pillimänguoskuse erinevates puhkpilliorkestrites vanemate kolleegide kõrvalt.
1930. aastail tegutses Eestis 333 puhkpilliorkestrit: sõjaväel 13, Kaitseliidul 55, tuletõrjel 59,
koolidel 24 ja kultuurharidusseltsidel 182 (Kiilaspea 1975: 477). Need olid headeks taimelavadeks
tantsuorkestritele. Hoolimata muusikuoskuste omandamise viisist ühendas neid
kõiki aga suur huvi uudse muusika vastu ja selles vallas olid nad kõik võrdselt autodidaktid,
sest otseselt džässi mängimist õppida ei olnud kusagil ega kelleltki 217 .
Silmitsedes meie tolleaegsete orkestrite nimistuid, torkab silma üsna palju nimesid, keda olema
harjunud seostama Eesti süvamuusika arenguga, seega hoopis teises kontekstis nägema.
Enamikul neist (E. Kalam, H. Lepnurm, B. Lukk, V. Reiman, L. Tauts, E. Turgan jt) oli siis
juba korralik muusikahariduslik baas olemas või omandamisel, kuid oli ka päris mitmeid,
kelle aktiivsem muusikaline tegevus algas just džässiliku tantsumuusika mängimisest (A. Bender,
G. Ernesaks, T. Kuusik, E. Kõlar) ja viis siis loomuliku jätkuna süvamuusika radadele.
Küsimusele, miks enamik neist ei jäänud džässi juurde, on üheselt raske vastata. Osa puhul oli
tegelemine uue ja põneva muusikaga lihtsalt kõrvalepõikeks, info kogumiseks ja oma tegeliku
soodumuse selgitamiseks vajalik. Kõige tõenäolisemaks põhjuseks võib aga ilmselt pidada
asjaolu, et džässmuusika ei olnud selleks ajaks veel päris kontsertmuusikaks kujunenud, neid
ambitsioonikaid ja mitmekülgselt andekaid isiksusi aga ei rahuldanud meelelahutaja, s.t
tantsumuusiku karjäär. Täiesti reaalne on, et professionaalse koolituse väärtust juba hinnata
oskavad noored muusikud ei suutnud leppida normaalsete õppimisvõimaluste ja õppejõudude
217 Siinkohal oleks kohane juhtida tähelepanu asjaolule, et ka USA-s olid džässmuusikud sel ajal valdavalt
iseõppijad – neil olid vaid eeskujud lähemalt võtta. Esimese arvestatava džässiõppeasutuse avas helilooja,
pianist ja arranžeerija Lawrence Berk 1945 Bostonis (Lipman 2001: 1), millest on tänaseks saanud maailma
tunnustatuim džässikool – Berklee College of Music.
98