Maailmataju 2018

lõpmata kaugesse tulevikku. Kuid ajas ja ruumis ei eksisteeri mitte miski lõpmata kaua – isegi ka
aegruumi auk ise, sest need aja jooksul kvantaurustuvad. Näiteks mustad augud aja jooksul
„auravad“, mida tuntakse Hawkingi kiirgusena. Selle käigus tekivad osakeste paarid, mida
põhjustab musta augu energia. Osakeste paarist langeb üks osake musta auku, kuid teine osake
kiirgub eemale. Ka musta augu pöörlemise tõttu emiteerivad pöörlemistelje poolused mateeriat, mis
viib lõpuks musta augu hääbumiseni. Igasugune aine, mis langeb musta auku, tekitab
elektromagnetkiirguse voo musta augu ümbritsevasse ruumi. Musta augu pöörlemistelje poolustelt
väljuvad üksteisele vastandsuundades ümbritsevasse ruumi suured kiirgusvood. Nende järgi on
võimalik välja arvutada musta augu energia.
Samas ei pääse musta augu tsentrist ka mitte miski välja, isegi mitte valgus. Täpsemalt öeldes
pääseb valgus musta augu tsentrist küll välja, kuid see võtab lihtsalt lõpmatult kaua aega. Aja ( ja
ruumi ) teisenemised gravitatsiooniväljas ehk aegruumi augu ümbritsevas aegruumis avalduvad
väga selgesti järgmises katses. Näiteks oletame, et tsentraalsümmeetrilises väljas asetsevad kaks
kiirgusallikat kaugusel r 1 ja r 2 ( r 1 < r 2 ) välja tsentrist. Need kiirgusallikad on ühesugused ja nende
omaajad on aga järgmised:
=
=
kus α on Schwarzschildi raadius:
ja sümmeetriatsentrist lõpmatuses on
=
s 3 = t 3 .
Aja mõõt välja punktides seisneb selles, et selle välja kõikides punktides peavad kiirgusperioodi
omaajad olema võrdsed. Seega:
ja niimoodi avaldubki järgmine seos:
s 1 = s 2 = s 3 .
= =
ehk t 1 > t 2 > t 3 .
kus t 1 , t 2 ja t 3 on lõpmatusest mõõdetud vastavate kiirgusallikate perioodid. Kiirgusallika periood
on seda suurem, mida lähemal see on gravitatsioonitsentrile. Toimub punanihe – spektris olev kiirgusallikate
joon nihkub lõpmatusest vaadates punase osa poole. Aatomite poolt kiiratud valgus
nihkub gravitatsiooniväljas spektri punase osa poole. Mida enam gravitatsioonivälja tsentrile
lähemal asub kiirgav aatom, seda enam väheneb valguse võnkesagedus. ( Silde 1974, 176-177 ).
196