Maailmataju 2018

Sellise valgusolendi juures esineb ka inimese panoraamne tagasivaade elatud maisele elule. See
ilmneb nii negatiivsete kui ka positiivsete surmalähedaste kogemuste korral. Positiivse SLK korral
tunneb inimene tagasivaate ajal oma elatud elust suurt rõõmu:
„Kui ilmus valgus, oli esimene asi, mis ta mulle ütles: „Mida on sul mulle näidata, mida oled sa
oma elu jooksul teinud“? Või midagi selletaolist. Ja kui siis need minevikupildid algasid... Nojah,
ega ma seda valgust tegelikult sel ajal ei näinud, kui tagasivaade kestis. Niipea, kui ta oli mult küsinud,
mida ma olen teinud, ja kui see tagasivaade algas, siis ta kadus, kuigi ma tundsin kogu aeg tema
juuresolekut, et tema juhtiski mind läbi nende minevikusündmuste, ma tundsin tema lähedalviibimist
ja aegajalt tegi ta kommentaare. Ta püüdis mulle nende minevikupiltidega midagi tõestada.
Mitte et ta oleks tahtnud näha, mida ma olen teinud – seda ta juba teadis.“
Surmalähedaste kogemuste ajal kohtutakse ka sugulastega ja sõpradega või teiste hingedega:
„Need olid kõik inimesed, keda olin oma möödunud elus tundnud, aga nad olid lahkunud enne
mind. Tundsin ära oma vanaema ja ühe tüdruku, kellega olin kohtunud koolipõlves, ja palju teisi sugulasi
ja sõpru... Nad kõik paistsid olevat rahul. See oli väga meeldiv, ma tundsin, et nad olid tulnud
minu eest hoolt kandma või mind kaitsma. See oli peaaegu sama nagu oleksin jõudnud koju ja nemad
olid mind seal vastu võtmas ja tervitamas.“
„Mõni nädal enne seda, kui ma oleksin peaaegu surnud, tapeti mu sõber Bob. Sel hetkel, kui ma
väljusin oma kehast, oli mul tunne, et Bob seisab sealsamas minu kõrval. Ma nägin teda oma vaimusilmas
ja tundsin, nagu ta oleks seal, kuid see oli kummaline tunne. Ma ei näinud teda kehalises
olekus.“
8.4 Unisoofia ja SLK erinevused ning sarnasused
Sellistel tajudel, mis ilmnevad inimese surma hetkel, on palju ühiseid iseloomujooni ka Unisoofias
kirjeldatud tundmustega. Need tajuefektid sarnanevad väga nendele kogemustele, mida
kogevad inimesed suremise hetkel ehk kehast väljumisel. Analoogiaid saab siin välja tuua nii
mõndasidki taju elemente. Näiteks aja- ja ruumitaju korral kogeb inimene „surnud olles“ ajatust ja
ruumitust. Kuid sellist taju elementi on kirjeldatud ka Unisoofias. Ajatu ja ruumitu taju tekib
inimesel siis, kui ta teleportreerub ajas või ruumis. Seda kogevad näiteks ajarändurid. Aega ei ole
nende jaoks enam olemas, sest ajas saab ju liikuda nii edasi kui ka tagasi. Tajutakse seda, et
Universum on ajatu. Kui inimene näeb ( SLK-de korral ) enda maapealse elu erinevaid etappe
mingisuguses panoraamses visualisatsioonis ülima valgusolendi juures olekul, siis seegi on teatud
mõttes ajataju uutmoodi tunnetamine. Inimene näeb oma elu tagasivaatel peaaegu kõiki elu etappe,
mis temaga kunagi võis toimuda. Sarnaselt mõttes ajas liikumisega esineb seda ka Unisoofias
ajataju kirjeldustes, kuid seal on tegemist reaalse ajas rändamisega, mitte enam inimese kujutlustes
olevaga nagu psühholoogid kronesteesias kirjeldavad. Kuid meenutame, et ajataju Unisoofias on
sisuliselt nagu ajas rändamise mõju inimese psüühikale. Sellist ajataju tavaline inimene juba ette ei
kujutaks. Surmalähedaste kogemuste korral kogeb inimene ka kaaluta olekut ja näeb ennast kõrvalt.
Unisoofias on aga kaaluta oleku tunnetamine oluline ümbritseva maailma sügavamaks mõistmiseks.
Kaaluta olek esineb inimesel enamasti siis, kui ta eksisteerib avakosmoses. Tegemist on raskusjõu
mõju inimese ajule. See on üldiselt väga hea meeleaisting. Ka ennast kõrvalt nägemine on leidnud
Unisoofias kirjeldust, kuid see on seotud inimese sünniga, mille korral nähakse ennast palju
nooremana – lausa imiku eas. Enda sündimise nägemine tekitab inimesel originaalsuse tunde, et
inimese enda identiteedi olemasolu on maailmas kordumatu ja erakordne. Enda sündimist on aga
täiesti võimalik ka reaalselt näha. Selleks peab inimene näiteks ajas tagasi liikuma. Surmalähedaste
kogemuste ajal tajub inimene ülima valgusolendi juuresolekul erakordset ja kujuteldamatut
54