Maailmataju 2018

kuid samas pole kindel, et kas tegemist võib olla lihtsalt REM-unega kaasnev protsess. Hoolimata
paljudest Goldsteini ja Walkeri REM-une teooriat kinnitavatest empiirilistest uuringutest, jääb
ikkagi võimalus, et kõik see, mida nende teooria meile kirjeldab, pole midagi muud kui REM-une
seisundiga kaasnev nähtus.
Aju uuringutes tuleb ilmtingimata arvestada sellega, et kas mingi avastatud uus
neurobioloogiline seaduspärasus on mingi teise nähtuse põhjuslikuks ilminguks või lihtsalt
kausaalne ehk kaasnev nähtus, mis pole tegelikult põhjusliku iseloomuga. See tähendab seda, et
nähtus või seaduspärasus võib olla kaasuseks mingile teisele nähtusele või see võibki olla mingi
teise nähtuse ilmingu konkreetseks põhjustajaks. Seda nimetatakse korrelatsiooniks ja
kausaalsuseks, mille korral on nähtused omavahel korrelatsioonis või on need omavahel kausaalses
suhtes nii et ühe nähtuse avaldumisega kaasneb mingi teise nähtuse ilmnemine, mitte ei põhjusta
selle avaldumist ehk ei ole korrelatsioonis. Seda peab ajuteaduses pidevalt arvestama, mis on
ajuteadusele omane.
REM-unes nähakse unenägusid ehk esineb teadvus, kuid sügavas unes unanägusid enam ei nähta
ehk teadvust ei esine. REM-une ajuaktiivsus sarnaneb pigem ärkveloleku ajuaktiivsusega kui
sügava unega ja nende teooria järgi tuleneb see just sellest, et REM-uni edendab inimese
optimaalset emotsiooniregulatsiooni.
Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse REM-une faas. REM-une ajuaktiivsus sarnaneb
ärkveloleku ajuaktiivsusega, vahel on see isegi suuremgi. Kuid sügava une ajuaktiivsus erineb
REM-une omast märgatavalt, olles mitte nii enam globaalse, vaid lokaalse aktiivsusega. Sügava une
ajuaktiivsus on võrreldes REM-une omaga palju väiksem ja see on nö. „killustatud“. See mõneti
sarnaneb inimese langemisega koomasse või kliinilisse surma. Kliinilisse surma langemisel ehk
pärast südame tegevuse seiskumist suureneb hetkeks ajuaktiivsus, mille järel alles siis lõpetab aju
oma töö. Nii tundub olevat ka REM-une ja sügava une vahekorraga, mille korral suureneb ajutiselt
enne sügavasse unne suikumist ajuaktiivsus. See tähendab, et enne sügava une ilmnemist suureneb
ajuaktiivsus nii nagu enne aju kliinilist surma. Suurenenud ajuaktiivsusega kaasnevad unenäod ( s.t.
teadvus ) ehk see, mida me nimetame REM-uneks.
Kui REM-une ajuseisund sarnaneb ärkveloleku omaga, siis inimese sügav uni sarnaneb kooma
või kliinilise surmaga, mille korral ei esine teadvust. Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse alati
REM-une faas. Selline järjekord pole kunagi olnud vastupidine, küll aga on inimesed olnud ka
ainult REM-une faasis jõudmata sügavasse unne.
REM-uni ja sügav uni käivad alati käsikäes, juhul kui inimest ei äratata REM-une ajal üles. Enne
sügavasse unne jõudmist läbitakse alati REM-une faas ja see ei toimu mitte kunagi vastupidiselt.
Sügav uni on inimese närvisüsteemile vajalikum kui REM-uni. See tähendab, et sügava une
puudumine toob esile rängemad ajukahjustused kui REM-une puudumine. REM-uni ja sügav uni on
omavahel lahutamatult seotud sarnaselt nii nagu aeg ja ruum. Sügava une funktsioon on seotud
impulsside kuhjumise regulatsiooniga ajus, mis neurobioloogiliselt väljendub sünapsite
vähenemises sügava une ajal. Seda on veenvalt näidanud Tononi empiirilised uuringud. Sellest võib
mõneti järeldada seda, et sügava une ilmnemisega kaasneb REM-une staadium, olles sügava une
„sissejuhatav“ või „ettevalmistuv“ faas. See tähendab, et REM-uni on tegelikult kõigest
„sissejuhatav“ või „ettevalmistuv“ faas sügava une tulekuks. Analoogiline oli nii ka surmalähedaste
kogemuste ilmnemistega, mida oli siiani arvatud olevat sureva aju viimasteks funktsioonideks.
REM-uni on seega sügava une kaasnähtuseks.
Kuna REM-uni on pigem „sissejuhatus“ või „ettevalmistus“ inimese sügavasse unne
suikumiseks, siis seega on sügava une ( mitte REM-une ) funktsioon inimese une
põhifunktsiooniks. See tähendab seda, et küsimusele „miks inimene vajab und?“ annab vastuse
sügava une funktsioon, mitte niivõrd REM-une funktsioon.
Teadvus on seotud kindlalt neuronite laenglemistega ehk aju aktiivsusega. Kuid ärkvelolek on
seotud pigem virgatsainetega ( mis tegelikult on ka seotud omakorda neuronite aktiivsusega ). See
tähendab seda, et teadvuse sisu muutuse taga on aju aktiivsusmustri muutus, kuid inimese
ärkveloleku muutus on seotud virgatsaine taseme muutusega. Näiteks noradrenaliini taseme langus
ajus põhjustab inimese ärkveloleku kadumise ja nii on see näiteks REM-une ajal, mil inimene on
55