Maailmataju 2018

pärast surma palju vanemad kui Maal elavatele inimestele. Maapealsetele inimestele paistavad need
objektid sellistena nagu nad olid palju aega tagasi, sest nende „pinnalt“ lahkuv valgus jõuab meieni
alles tuhandete või isegi miljonite aastate jooksul. Kuid pärast surma jõuab inimene nendesse
erakordsetesse paikadesse uskumatult suurel kiirusel – näiteks sinna jõudmiseks kulub ainult mõni
hetk. Ülisuurte vahemaade läbimiseks ruumis ( näiteks Maalt naabergalaktikasse Andromeedasse )
kasutatakse „neutraalseid“ tunneleid ehk aegruumi tunneleid. See tähendab seda, et inimene liigub
läbi Universumi kasutades selleks aegruumi tunneleid.
Maal elavatele inimestele on kosmoserännu võimalused piiratud tehnoloogiliste vahenditega.
Tänapäeval välja arenenud kosmoseteadus ei võimalda veel galaktikatevahelisi kosmoserännakuid.
Praegusel ajal eksisteerivad kosmosetehnoloogia võimalused võimaldavad Maa inimestel kosmoses
liikuda veel ainult meie Päikesesüsteemi piires. Inimastronautidel oleks teada saades päris suur
jahmatus, kui pärast inimese surma osutuvad kosmoserännu võimalused palju suuremateks kui Maa
peal elades. Tõepoolest on pööraselt jahmatav, et kui palju peavad Maal elavad inimesed niivõrd
palju pingutama, et jõuda üsna ohutult isegi Kuu pinnale.
Vastavalt füüsikaseadustele võimaldab aegruumi tunnel peale ruumis liikumise ka veel ajas
rändamist. Sellest on pikemalt kirjutatud Maailmataju ajas rändamise füüsikateoorias. Kuid see
tähendab ilmeksimatult ka seda, et inimesel on pärast surma võimalus ka veel ajas rännata. Näiteks
avaneb inimesel võimalus näha reaalselt planeet Maa tekkimist pärast Päikese sündimist – seda
kuidas gaasi- ja tolmupilve sees tekitab gravitatsioon tohutute masside pöörlemist ja kuidas isegi
Suur Kanjon Põhja-Ameerikas läbi aja kujunes. Võib ainult ettekujutada, kui hingemattev vaatepilt
oleks täiesti reaalselt oma enda nägemistajuga näha galaktikate tekkimist ja näha Universumi
ilusamaid ja vägevamaid hetki ning vaatamisväärsusi. Pärast surma on täiesti võimalik näha
planeedi- ja tähesüsteemide tekkimist läbi aja – nende kosmiliste objektide kujunemist ajas, mida
maapealsed elavad inimesed näevad ainult filmides või läbi teleskoopide. Need võimalused, mis
avanevad inimesel pärast surma, on ilmselgelt täiesti võrreldamatud maapealse veedetud ajaga.
Kui inimese surmajärgset elu nimetatakse teispoolsuseks ja elava inimese elu Maa peal aga
siinpoolsuseks, siis selline terminoloogiline käsitlus ei ole tegelikult päris õige. Me kõik elame
tegelikult ühes maailmas ( ühes Universumis ), sealhulgas ka inimesed, kes on Maalt lahkunud.
Vastavalt ajas rändamise füüsikateooria seaduste järgi ja toetudes tulnukate inimröövide juhtumite
uurimustele ei ole mingisugusesse võõrasse dimensiooni sattumine pärast inimese surma tegelikult
olemas. Küll aga muutub inimese jaoks reaalsus nagu surmalähedaste kogemuste psühhoanalüüs on
näidanud, kuid maailm on oma olemuselt ikkagi samasugune mis elavatele inimestelegi.
Maailma suurim usundisüsteem kristlus õpetab inimestele, et head inimesed lähevad pärast
surma taevasse ja kohtuvad seal Jumalaga „palgest palgesse“. Ja nii see ka tegelikult ongi, sest
inimesed satuvad kosmose rännakutele, mida põhimõtteliselt ongi võimalik tõlgendada Jumalaga (
kui Universumi endaga ) palgest palgesse kohtumisena või kui elu paradiisina. Kuid mis saab
nendest inimestest, kes on sooritanud oma elu ajal kohutavaid tegusid? Nii see kindlasti ei ole, et
nad satuvad sellisesse kohta, kus elutsevad deemonid ja koletised, kes siis piinavad pahasid inimesi,
kel südametunnistus on täitunud kurjusega. Põrguks nimetavat kohta, kus eksisteerib ainult üks suur
pimedus ja leegitsevad tulekeeled, ei ole tegelikkuses siiski olemas. Surmalähedased kogemused on
pigem näidanud seda, et suurte füüsiliste piinade asemel kannatavad patte teinud inimesed oma
südametunnistuse pärast, mis on „nii raske ja must, et see ei tõuse kuidagi ülesse taeva poole, vaid
vajub alla maa suunas.“. Halbade tegude pärast on inimestel ka halb südametunnistus ja seetõttu
hakkavad nad alles nüüd ( pärast enda surma ) sellest aru saama, mida nad on teistele inimestele
korda saatnud. See on nende jaoks ülimalt ränk emotsionaalne katsumus, mis on kujuteldamatult
palju valusam ja rängem kui ükskõik milline inimese kujuteldav füüsiline piinamisakt. Ja seda
võibki tõlgendada kui põrguna, mida religioon Maa peal inimestele õpetab. Inimesed näevad oma
surmalähedastes kogemustes kohta, kus on palju tuld ja hirmuäratavaid olendeid, kuid see on Maa
inimestele loodud illusioon ja tõlgendus vaimsest raskusest, mis inimesele osaks saab, kes on
valmistanud Maa peal teistele inimestele palju kannatusi. Teadaolevalt on hingeline valu
tegelikkuses kordades suurem kui seda on füüsiline valu. Inimestele näidatakse surmalähedastes
kogemustes „klassikalist põrgumaailma“, et me mõistaksime seda, mis saab halbadest inimestest
pärast nende surma. See mõjutab omakorda ka inimeste käitumist maapealses elus. Halvad inimesed
65