Maailmataju 2018

ligikaudu 300 000 km vahemaa.
Kvantmehaanika:
Valgusel esinevad difraktsiooni ja inteferentsi
nähtused. Osakeste korral esinevad tuntud
määramatuse seosed. Osakeste käitumine on
tõenäosuslik ja seega valguse osakesed ehk
footonid teleportreeruvad aegruumis.
Kvantmehaanika:
Elektronide kvantmehaanilised aspektid
on kõik täpselt samad, mis footonite
korralgi.
Antud juhul käsitleme siin peamiselt kvantmehaanika füüsikalisi aluseid, mitte niivõrd selle
matemaatikat. Nii tegime ka relatiivsusteoorias. Püüame arusaada ja mõista nende füüsikateooriate
just füüsikalist olemust laskumata seejuures nii väga sügavale matemaatikasse.
Teleportmehaanika ( teleportatsiooni ) peatükis oli käsitletud teleportatsiooni olemusest ja selle
liikidest. Kuid nüüd hakkame me vaatama seda, et kuidas teleportatsioon ( selle mehaanika ) on
seotud kvantmehaanikaga. Edaspidi hakkame me veenduma selles, et ka kvantmehaanika ei ole
tegelikult midagi muud kui sisuliselt teleportmehaanika üks avaldumisvorme, mis on täiesti kooskõlas
ajas rändamise teooriaga. Et aga selles veenduda, tuli kõige pealt tutvust teha just teleportatsiooni
peatüki endaga.
Kvantfüüsika formalismi järgi on mikroosakesel korpuskulaarsed omadused ja veel lisaks ka
lainelised omadused. Osakese korpuskulaarsed füüsikalised suurused on näiteks mass, impulss,
energia jne. Osakese laine füüsikalised suurused on aga lainepikkus, sagedus, periood jne. Ajas
rändamise teooria seisukohast lähtudes on aga osakese laine füüsikalised suurused seotud just osakese
pideva teleportreerumistega aegruumis. Järgnevalt hakkame kõiki neid osakese kvantefekte
pikemalt uurima.
1.3.2 Kvantmehaanika formalism
Inimesed näevad igapäevaselt liikuvaid füüsilisi kehasid. Näiteks mingi keha liigub ruumis
ruumipunktist A ruumipunkti B ja selgelt näib, et keha läbib oma liikumistrajektooril kõik
ruumipunktide A ja B vahel olevaid punkte. Selles seisnebki sügav füüsikaline probleem: nimelt
keha ei saa läbida oma liikumistrajektooril kõiki A ja B vahelisi ruumipunkte, sest neid oleks lihtsalt
lõpmatult palju ehk ruumipunktide A ja B vaheline kaugus oleks lõpmatult suur ja seega kestaks
keha liikumine ruumipunktist A ruumipunkti B lõpmatult kaua. See aga tegelikkuses nii ei ole ja
järelikult keha „liikumine“ ruumipunktist A ruumipunkti B ei ole tegelikult pidev ( ei läbita
liikumistrajektooril olevaid kõiki ruumipunkte ), vaid keha „liikumine“ on „kvanditud“ ehk keha
läbib ainult osalisi ruumipunkte oma liikumistrajektooril. Seetõttu võib arvata, et aegruum on
tegelikult „kvanditud“ ehk kehade liikumised Universumis ei ole pidevad. Formaalselt mõistame
me seda kehade teleportreerumistena aegruumis. Kvanditud ei ole tegelikult aegruum ise, vaid
osakese liikumine aegruumis, mis jätab kvanditud aegruumi mulje. Makrokehade liikumise
mittepidevus avaldub alles aegruumi kvanttasandil nii nagu ainete mittepidevus aegruumi
kvanttasandil molekulide ja aatomitena. Seetõttu mikroosakesed teleportreeruvad aegruumis ehk
nende liikumised aegruumis ei ole enam pidevad.
R. Feynmann andis kvantmehaanikast aga teistsuguse tõlgenduse ( formalismi ). Tema loodud
integraalid arvutavad välja osakese kõikvõimalikke trajektoore. Selle uue formalismi tõlgendus
206