Maailmataju 2018

Intentsionaalsuse probleemi on püütud lahendada nõnda, et neuronaalne protsess käib X-i kohta
parajasti siis, kui ta on teatud kausaalses suhtes X-ga ( Jerry Fodor ) või kui ta on X-i usaldatav
indikaator ( Fred Dretske ) või kui protsessi evolutsiooniline funktsioon on inditseerida X-i ( Ruth
Millikan ).
Teadvustamine võtab aega. Teadvuselamuse tekkimiseks kulub teatud ajaperiood. See viitab
sellele, et teadvus on mingi protsessi tagajärg, mitte protsess ise. Mis protsess see olla võiks, mille
tagajärjeks on teadvuse tekkimine?
Sissejuhatus teadvuse olemuse mõistmiseks
Kuidas aju loob audiovisuaalse maailma, „milles“ me igapäevaselt elame? See on
põhimõtteliselt sama küsimus, et kuidas tekib ajus teadvus? Tajutava „pildi“ tekkimine ajus ongi
teadvuse tekkimine. Ei ole nii, et teadvuse olemasolu loob tajutava pildi eksisteerimise või
vastupidi. Need ei ole eraldiseisvad nähtused, vaid on üks ja sama olemus. Ükskõik kuhu inimene
ka ei läheks ja mida ta ka ei teeks, teadvus on alati kõikjal temaga.
Millegi mõistmiseks tuleb püstitada loogilised eeldused, mille najal hakkab välja kujunema
teaduslik teooria. Kuna teadvuselamuse materiaalseks aluseks on ajus funktsioneerivad
neuronivõrgustikud, siis võib kindlalt järeldada seda, et teadvust ei ole tegelikult olemas, vaid see
on illusioon, mis avaldub neuronivõrgustike funktsioneerimise tulemusena. Füüsika seisukohalt ehk
objektiivselt ei ole näiteks ka maailm värviline, mis aga subjektiivselt meie teadvustes näib.
Teadvuselamus ise on illusioon ehk seda pole tegelikult olemas, vaid selle asemel on reaalselt
olemas neuronid ja nende füüsikalis-keemilised talitlused. Kui me mõistame seda, kuidas
teadvuselamust tegelikult olemas ei ole, siis mõistame me ka seda, et kuidas tekib teadvus ajus ja
mis see täpselt on. See tähendab, et teadvuse olemuse mõistmine algab sellest, et reaalsust ei ole
tegelikult olemas. See viibki meid teadvuse olemuse mõistmiseni.
Üks illusioon viib teise illusiooni tekkimisele. Teadvus on seega omavahel seotud illusioonide
kombinatsioon. See tähendab seda, et ühe konkreetse illusiooni tekkimine on aluseks kõikide teiste
illusioonide tekkimisele ehk ainult ühest seaduspärasusest peab olema võimalik tuletada kõik
teadvusega seotud aspektid. Nii on ka füüsikas. Näiteks kõik kvantmehaanika seaduspärasused on
tuletatavad sellest, et osakesed käituvad lainetena. Teadvuse mõistmiseks on vaja üles otsida ja leida
alusseaduspärasus, mis võimaldab „tuletataval teel“ mõista kõiki teadvusega seotud fenomene.
Näiteks Lorentzi teisendustest on võimalik tuletada kõik erirelatiivsusteoorias kirjeldatavad
füüsikanähtused. Antud juhul peame mõistma teadvuse fundamentaalseks aluseks olevat illusiooni,
millest on võimalik tuletada kõik teised illusioonid, mis on aluseks kõikvõimalikele teadvuse
fenomenidele.
Me võime teadvuses kogeda miljoneid erinevaid teadvuselamusi, kuid igal ajahetkel me kogeme
nendest ainult ühte. Inimene võib tajuda oma elu jooksul miljardeid erinevaid teadvussisusid. On
loogiline järeldada, et kui me teame vähemalt ühe teadvussisu tekkimist ja olemust miljardite teiste
teadvussisude seast, siis põhimõtteliselt on teada ka kõikide teiste teadvussisude tekkimise ja
olemuse põhimõte. Teadvussisude meeletu rohkus ja nende variatsioonide rikkus ulatub
miljarditesse, kuid ükski neist ei ole millegi poolest teistest erilisem või eelistatum ehk kõik need
miljardid teadvussisud tekivad ühe ja sama põhimõtte järgi. Põhiolemus on nendel kõigil üks ja
sama. See tähendab, et teadvuse olemuse mõistmiseks piisab teada ainult kõige algelisema (
privitiivsema ) ehk lihtsama teadvuselamuse tekkimist ja olemust. See tähendab seda, et teadvuse
kvalitatiivseid ehk fenomenilisi omadusi on võimalik seletada reduktsionistlikult ehk mingi lihtsa
taandatud selgitusega. Sellest tulenevalt ei ole teadvus liitnähtus, millel oleks erineva olemusega
elemente ja seega sobiks nende uurimiseks ka erinevad vahendid.
10