Maailmataju 2018

aega ega ruumi. Füüsikaliselt avaldub aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine nii, et aeg on peatunud
ehk aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus vähenenud samuti lõpmatuseni.
Selliseid füüsikalisi nähtusi leidub näiteks mustade aukude tsentrites ja vaakumis valguse kiirusega
liikudes. Sellistesse aegruumi piirkondadesse sattumise korral eksisteerib keha “väljaspool
aegruumi”, sest aja ja ruumi eksisteerimine on lakanud, mis on võimalik ainult väljaspool aega ja
ruumi.
Hyperruumis oleva aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine tähendab tegelikult seda, et keha
“liikumine” hyperruumis ei võta enam aega ega ruumi. Kuid erinevatel joonistel kujutatakse
hyperruumi ikkagi tavalise aegruumi koordinaatsüsteemina. “Hyperruumi” võibki piltlikult
ettekujutada aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib “väljaspool” meie tavalist
aegruumi. Miski, mis on “väljaspool”, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks “väljaspool”
aegruumi ei ole enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks
hyperruumis ei ole enam aega ega ruumi ja miks hyperruumis “liikudes” kehad teleportreeruvad.
Kui liikuda ajast ja ruumist “välja”, siis seda aega ja ruumi ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata
ainult siis, kui sellest välja minna nagu tegelane väljub filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitud
suunas.
Hyperruumi suhtes vaadatuna eksisteerib kogu meie Universum ajalises mõttes ühekorraga. See
tähendab, et kogu minevik ja ka kogu tulevik eksisteerivad nagu üheskoos kõrvuti. Minevikku ega
tulevikku ( nii nagu meie neid mõistame ) tegelikult ei ole, sest eksisteerib ainult oleviku ajavorm.
Selles mõttes aega ei ole. Aega Universumis ei eksisteeri, sest selles on võimalik liikuda nii edasi
kui ka tagasi ( ning ka olevikus ).
Hyperruumis on ajalises mõttes kogu Universum korraga olemas. Hyperruumis on olemas
korraga kõik ajahetked ja seega minevikku ja tulevikku ei eksisteeri. See tähendab, et eksisteerib
ainult oleviku ajaliik. Selles mõttes aega enam ei ole. Sellisele seaduspärasusele leiame analoogia
ka kinematograafiast. Näiteks filmi mõistame me liikuva pildina. Kuid liikuva pildi saavutamiseks
on vaja teha rida erinevaid pilte, mis oleksid üles võetud erinevatel ajahetkedel. Kõik need erinevad
pildid kuvatakse tehniliselt ühte suurde ekraani üksteise järel nii, et üks pilt eksisteerib ekraanil
umbes 1/24 sekundit. Niimoodi luuaksegi film ehk liikuv pilt. Just see “ruumala”, mis koosneb
nendest rida erinevatest piltidest ( s.t. filmirull ), ongi ajalises mõttes kogu film ühekorraga olemas.
Minevik ja tulevik eksisteerivad seal nagu kõrvuti koos. Selles seisnebki Universumi
kinematograafilise efekti olemus ja sisu. Kogu Universum on ajalises mõttes ( s.t. hyperruumis )
ühekorraga olemas nii nagu film filmirullis.
Universumi kinematograafilist effekti tõestab reaalne ajas rändamine. Ajas minevikku või
tulevikku on võimalik “liikuda” nii nagu liikumine toimuks kõrvaltänavasse või nagu filmi
kerimine edasi või tagasi. Seal eksisteerivad ammu hävinud hooned või sündimata lapsed. Ka filmi
kerimine lõpust algusesse võimaldab näha seal vahepeal ära surnud inimesi. See viitab asjaolule, et
mitte kunagi mitte miski Universumis ( näiteks energia ) tegelikult ei kao ega hävine. Näiteks 16
aastat tagasi surnud inimese võiks praegusesse aega elama tuua just ajas transponeerimise teel.
Reaalse Universumi aegruumi füüsikalist mudelit ehk tavaruumi ja hyperruumi mõisteid ja
tähendusi on põhimõtteliselt võimalik rakendada ka virtuaalse aegruumi ( ja seeläbi ka virtuaalse
Universumi ) tekkimise mõistmisel inimese ajus. Inimese maailmapilt ehk teadvuslik kogemus on
ruumis ühtne ja ajas pidev. See tähendab seda, et see, mida me ümbritsevas maailmas parajasti
näeme, ongi oma füüsikaliselt olemuselt ( virtuaalne ) aegruum ehk tava- ja hyperruumi mudeli
järgi tavaruum, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum. Tavaruumis “toimub” maailma
eksisteerimine täpselt nii nagu me seda igapäevaselt tavapäraselt tajume. Kuid objektiivselt
vaadates ja analüüsides on inimese maailmapilt ajus erinevate piirkondade vahel ära liigendatud ja
teadvuselamus ei ole ajas ka pidev, sest erinevad ajupiirkonnad aktiveeruvad elektriliselt ajas
perioodiliselt. Kui maailmapilt ei ole enam ruumis ühtne ja ajas pidev, siis seda on füüsikaliselt
võimalik tõlgendada ajast ja ruumist väljas olevana, milles ei saa enam eksisteerida teadvuslik
maailmapilt. See tähendab omakorda seda, et erinevaid ajupiirkondi hõlmav ruumala, milles
maailmapilt on tegelikult ära liigendatud, võib tava- ja hyperruumi mudeli järgi tõlgendada
hyperruumi dimensioonina, milles reaalse Universumi mudeli järgi sai ajas rännata. See tähendab
41