Maailmataju 2018

mõistuslik olend. Juba praegusel ajal on rahvusvahelisel tasemel raskusi näiteks
massihävitusrelvade väärkasutamise ees. Seeõttu võibki julgelt oletada, et tulnukad ei soovinud
algselt teaduse edenemist inimühiskonnas. Teaduse ja koos sellega ka tehnoloogia edenedes võib
inimkond ka ise ühel heal päeval avastada enda tegelikku päritolu. Inimeste tehnoloogia arenedes (
näiteks ajamasinat leiutades ) võivad teadlased avastada, et inimkond on tegelikult tulnukate välja
aretatud geneetiline eksperiment. Sellisel juhul tulevad ilmsiks ka tulnukate tuleviku stsenaariumid
inimsooga, mis aga võivad ohustada tulnukate tegevust planeedil Maa. Näiteks võivad inimesed
suure tõenäosusega osutada vastupanu tulnukate tegevusele. Tekib küsimus, et kes tahaks olla pärit
mingisugusest „katseklaasist“? Selle ärahoidmiseks tuli tulnukatel teaduslik areng inimühiskonnas
ära elimineerida. Teaduslikku maailmapilti püüti asendada religioosse maailmavaatega. Niimoodi ei
ole looduse olemuse ja funktsioneerimise aluseks enam füüsikalised loodusseadused, vaid üliolendi
( ehk Jumala ) mõtted ja tahe. Selline „režiim“ kehtestati just sellepärast, et mitte ohtu seada
tulnukate enda tegevust inimkonnaga ja ka kaitsta inimsugu ennast.
Aga kuidas ikkagi seletada inimkonna suhteliselt viimasel ajal toimunud teaduse ja tehnika
arengut? Miks siis viimasel ajal teadus siiski arenema hakkas? Tänapäeva maailmas on selgesti
näha, et teadus hakkab üha rohkem domineerima kui religioon. Sellise arengu suunaga tõrjub
teaduslik maailmapilt tulevikus religioosse maailmavaate sootuks. Kuid teaduse areng tuli
inimsoole üldiselt võttes pärast keskaja perioodi ja seega võib teoretiseerida, et keskaeg oligi
inimkonnale tegelikult nö. lõpu aeg, millele pidi järgnema uus maailm. Uue maailma või uue ajastu
tulemist võiski tähendada teadusliku maailmapildi tekkimist. Teaduse areng võis tähendada küll uue
ajastu saabumist inimkonnale, kuid samas ka vahe-etappi millegi veelgi uuemale. See võiks olla
näiteks inimkonna avalik kontakt maaväliste tsivilisatsioonidega, mis põhjustab omakorda
religioosse maailmapildi naasmist, kuid teistsugusemal kujul kui seda on ettekujutatud ( näiteks
Piibli Uues Testamendis ). Et aga tulnukate saabumisega Maale ei kaasneks inimkonna hävituslik
kultuurišokk, siis seega valmistutakse selleks ette tulnukate kaasabiga teadusliku mõtlemisviisi
edendamise näol inimühiskonnas. Seeõttu viitabki viimase aja teaduslik areng inimühiskonnas
pigem inimkonna lõpu aega nagu Piiblis on ennustatud. Piibli Teine Testament vihjab, et enne suurt
lõppu ( Jeesuse teist tulemist ) on inimesed usust taganenud ( mille üheks põhjuseks võib oletada
teadusliku mõtlemisviisi domineerimist ). Ei ole teada, et kui tulnukad peaksid tõesti Maale tulema,
et kas sellega kaasneb nende loodud geneetilise eksperimendi lõppemine. Erinevaid teooriaid selle
kohta on üpriski palju. Näiteks võib tulla uus staadium teaduslikus tegevuses inimeste ja tulnukate
vahel. Võib olla sel ajal hakkavad nad inimestega sugulisse kontakti astuma nii, et inimesed sellest
juba teadlikud on. Kuid võimalik on sellinegi stsenaarium, et tulnukate eksperiment kukkus
hoopiski läbi, sest ei saadud selliseid tulemusi nagu vaja oleks olnud.
Maailmataju religiooniteooria vaatenurgast võib teaduse funktsiooni inimeste maailmas mõista
kahest lähtepunktist. Esiteks see, et Jeesus Kristus on Piibli Uues Testamendis mõista andnud, et
enne Tema teist tulekut Maale toimub inimkonnas üleüldine usust taganemine ja välja ilmub
„tegelane“, keda Jeesus nimetab Antikristuseks. On üsna tõenäoline, et inimkonna usust taganemise
taga võib olla kuritegevuse palju suurem levimine ( sest see on ju vastuolus Kristuse enda
õpetustega ja seega tähendab see usust taganemist isegi siis, kui inimesed seda endale päriselt ei
teadvusta ) või teadusliku maailmapildi täielik asendumine religioosse maailmapildiga ( sest teadus
eitab Jumala olemasolu ). Selles mõttes omab teadus inimkonnale halba kui Kristusele eelnevat
Antikristust mitteisikulises vormis ( sest teaduse arenguga kaasneb vältimatult ateismi levimine,
mis viib inimkonna Jumalast eemale vastupidiselt Kristuse õpetustele ). Kusjuures Piiblis on
mainitud mitte ühte, vaid väga palju antikristusi ja antud kontekstis võib see tähendada teaduse
viljelejaid ehk teadlasi. See tähendab seda, et teadus on kui antikristlus ( mitteisikulises vormis ) ja
seega on teadlased kui antikristused.
Kuid teiseks võib teaduse funktsiooni vaadelda ka palju positiivsema poole pealt. Nagu me
näeme Maailmataju erinevate osade õpetustest või üldistest põhiprintsiipidest, võib kindlalt väita
seda, et inimkonna teaduse ja tehnoloogia areng viib lõpuks ikkagi „Jumalani“, mille tulemusena
muutub suuresti religiooni „väliskuju“ ( s.t. ei räägita enam Jumalast vaid Universumi kõige
põhilisematest füüsikaseadustest ja ei räägita enam Jumala armastusest vaid ülimast
teadvuseseisundist ), kuid sisu jääb muutumatuks ja on palju rohkem mõistetavam paljudele
78