Maailmataju 2018

mis füüsikaliselt tähendab lähtetuuma raadiuse kaugusel olevat tekkinud elektrilise potentsiaalse
energia väärtust. Tuuma α-lagunemine toimub siis, kui E˂U 0 ja seda tunnelefekti tõttu.
Osakeste tunnelefektis on täiesti selgelt näha seda, et esineb osakeste teleportatsiooni omaduse
üks nähtusi. Kui mikroosake teleportreerub, siis on tal võimalus läbida tõkkeid ( barjääre ) ja seda
me siin ju nägimegi. See tähendab seda, et selline nähtus kvantfüüsikas on võimalik ainult
mikroosakese teleportreerudes aegruumis. Seda me juba käsitlesime pisut ka teleportmehaanika
aluste peatükis.
Kui barjäär on väga õhuke ( hinnanguliselt – umbes osakese lainepikkuse suurusjärgus ), võib
siis osakese laine levida läbi barjääri, jätkudes teisel pool taas siinuslainena, kuid palju väiksema
amplituudiga ( leiutõenäosusega ). Elektromagnetlaine peegeldumisel pinnast aga satuvad osakesed
( footonid ) väga lühikeseks ajaks pinna sisse.
Kuna osake võib teatud tõenäosusega läbida potentsiaalbarjääri, siis seega tuleneb see osakese
laine omadustest või osakese teleportreerumistest aegruumis, mis omakorda põhjustab osakese
lainelist omadust. Seda sellepärast, et absoluutselt igasugune füüsiline keha saab läbida teisi kehasid
ainult aegruumis teleportreerudes ja seda reedabki osakese võime läbida erinevaid potentsiaalbarjääre.
Mõlemad füüsikalised tõlgendusviisid on ühtaegu võimalikud. Mikroosakeste käitumised
võivad olla põhjustatud nende osakeste teleportreerumistest aegruumis.
Kvantmehaanika sellist teleportmehaanilist formalismi ( kvantmehaanika on tegelikult
teleportmehaanika ) on võimalik katseliselt ka tõestada. See seisneb järgnevas. Eksperimentaalsel
ajas rändamisel pannakse inimene ruumis teleportreeruma ( inimest teleportreeruda ajas ja ruumis
korraga ei saa ). See tähendab seda, et inimene teleportreerub ruumipunktist A ruumipunkti B.
Ruumipunktide A ja B vahel võib eksisteerida mingi suvaline tõke – näiteks betoonsein. Sellisel
juhul inimene teleportreerub läbi betoonseina. Kuid taoline nähtus esineb ka kvantmehaanikas, kus
osake võib teatud füüsikalistel tingimustel läbida potentsiaalbarjääri. Antud katses on
potentsiaalbarjääriks betoonsein ja inimene on väga suure massiga, kui võrrelda seda osakese
massiga. Mõlemad nähtused on väga sarnased ( mis viitab identsusele ) ja see tähendab seda, et
need kaks nähtust on sisuliselt üks ja sama. Nii füüsikas tõestataksegi eksperimentaalselt
kvantmehaanika teleportatsioonilist olemust ja päritolu.
Lainefunktsiooni seaduspärasused
Lainefunktsiooni reaalseks näiteks vaatleme järgnevalt mingi suvaliselt valitud pinna valgustatust.
Valguslaine elektrivektori ruudu keskväärtus mõõdab valguse intensiivsust. Valgualaine
amplituudi ruut on laineteooria järgi võrdeline valgustatusega pinna mingisuguses punktis, kuid
kvantteooria järgi on valgustatus ( ja seega valguslaine amplituudi ruut ) võrdeline hoopis valguse
osakeste voo tihedusega. Valgusosake ehk footon kannab endas energiat ja impulsi. Footoni
langemisel mingis pinna punktis vabaneb seal energia. Footoni langemist pinna mingisugusesse
punkti määrab ära tõenäosus, mis sõltub valguslaine amplituudi ruudu väärtusest. Footoni leidmise
tõenäosust ruumalas dV kirjeldab diferentsiaalvõrrand: dW = χA 2 dV, kus χ on võrdetegur ja A on
valguslaine amplituud. Tõenäosustihedus avaldub nõnda:
=
Oletame, et meil on selline lainefunktsioon, mis on normeeritud ühele ehk ψ´(r,t)=Nψ(r,t), kus N
on mingi konstant. Mõlemad lainefunktsioonid ehk ψ´(r,t) ja Nψ(r,t) kirjeldavad füüsikalist olekut,
234