Maailmataju 2018

seoses ( mitte ainult sünapsite kaudu, vaid pigem väljade vahendusel ), siis saame rääkida
informatsioonist ja tekkinud võimalikust teadvuselamusest. Niisiis informatsiooni mõiste
teadvuseteaduses kätkeb endas tuhandete neuronite aktiivsusmustrit ehk tuhandete üksikväljade
omavahelist kombinatsiooni, mis põhimõtteliselt on mistahes teadvuselamuse füüsikaliseks aluseks.
Seetõttu võibki piltlikult öelda, et teadvuse tekitajaks on ajus olev informatsioon.
Pärast sügavat und, kooma, vegetatiivse või kliinilise surma seisundit on inimese teadvus ja kõik
muu täpselt samasugune, mil see oli enne neid nimetatud seisundeid. Näiteks kliinilise surma puhul
on inimese aju suures osas lakanud töötamast ehk üldine ajuaktiivsus ei ole enam esinev. Kuidas
saab olla nii, et kui me lülitame aju välja ja pärast seda paneme selle uuesti tööle, siis säilib endiselt
inimese teadvus, psüühika ja mälu. See tähendab, et inimese isiksus ei muutu ajuaktiivsuse vahepeal
välja lülitumisega. Inimene on ikka täpselt samasugune isiksus pärast sügavat und, koomat või
kliinilist surma. Kuidas seda seletada? Inimese teadvus ja psüühiline tegevus on seotud
ajuaktiivsusega, mis seisneb neuronite elektrilises laenglemises. See, et inimese teadvus, isiksus ja
üldse kogu psüühiline tegevus jääb täpselt samasuguseks pärast kliinilist surma, näitab seda, et
peale neuronite elektrilise laenglemise on oluline ka nende ruumiline koordinatsioon üksteise
suhtes. See tähendab, et nii neuronid kui ka nende ruumiline paigutus üksteise suhtes on alati samad
nii enne kliinilist surma kui ka pärast seda ja isegi selle seisundi ajal. Ainult elektrilaengu
puudumine või eksisteerimine määrabki ära selle, et kas inimene on teadvusel või kooma seisundis.
Elektriliselt laenglevate neuronite ruumiline orientatsioon üksteise suhtes, mis on ajas muutumatu (
sest neuronid üksteise suhtes ei liigu ), on aluseks väljade konfiguratsiooni erinevatele
variatsioonidele, mis on omakorda füüsikaliseks aluseks teadvuse ja seega psüühika tekkimisele.
Konfiguratsioon
Teadvuse olemuse ja selle tekkimise mõistmine seisneb konfiguratsioonis. Näiteks inimese
teadvussisus võib esineda sooja aisting ehk inimese keha tunnetab teadvuslikult sooja temperatuuri
ruumis. Põhimõte seisnebki selles, et inimene ei saa soojaaistingut tunda, kui ta ei ole kogenud või
ta ei tea külma aistingut. See kehtib ka vastupidisel juhul. See tähendab seda, et kui inimene pole
mitte kunagi tundnud külma aistingut, siis põhimõtteliselt ei ole võimalik aru saada ( ja sellest
tulenevalt ka teadvustada ) sooja aistingut oma kehas. Sellest seaduspärasusest tulebki välja
konfiguratsiooni mentaalne olemus. See tähendab seda, et inimese sooja aisting saab tekkida siis,
kui inimene on tundnud ka külma aistingut ehk tegemist on illusiooniga, mis tekib ainult
„konfiguratsioonis iseendaga“. Näiteks kui inimese teadvussisus esineb sooja aisting ja ta pole mitte
kunagi varem tundnud mingit muud temperatuuri aistingut, siis põhimõtteliselt ei ole ka siis see
sooja aisting teadvuses enam sooja aisting ehk seda ei saa siis olemas olla. See tähendab seda, et
üksinda ei saa teadvussisu eksisteerida ehk soe aisting ei ole meie jaoks enam soe, kui me ei tea mis
asi see külm on. Sooja- ja külma aistingut ei ole tegelikult mõlemat olemas ( ehk need ei saa
omaette eksisteerida ), vaid need tekivad siis, kui üks neist jääb väljapoole teadvust ja teine
teadvuse ulatusse.
Antud juhul jääb mulje, et inimese teadvus on seotud kuidagi mäluga või varasema kogemusega.
Inimene ei saa ju teadvustada keha soojust, kui ta ei ole mitte kunagi varem tundnud külma
aistingut ning vastupidi. Mäluga või varasema kogemusega ei ole siin tegelikult tegemist ehk
teadvus ei ole tegelikult mingi mälu sarnane moodustis. Näiteks kui inimesel on täielik mälukaotus,
siis teadvus on tal sellegipoolest täpselt samamoodi edasi. Selle paremaks mõistmiseks analüüsime
edaspidi elektrijõu analoogiat täpsemalt mõju ja vastumõju näite näol.
Inimese teadvusseisundi ajal võivad esineda miljardeid erinevaid teadvussisusid, kuid kõikidest
nendest teadvussisudest saame kogeda ühel ajahetkel ainult ühte. See tähendab, et mitte kunagi ei
saa teadvustada mitut sisu korraga, vaid need sisud saavad esineda ainult erinevates ajahetkedes.
20