Maailmataju 2018

prantsuse printsessi teenistuses ning 16. sajandil oli ta õuedaam Hispaanias. 18. sajandi alguses elas
ta Londonis õmblejana. Muide 18. sajandi alguses räsis Inglismaad suur katk. Kuid viimase elu (
enne praegust ) elas ta USA-s Marylandis. Ta oli siis nunn ja nimeks Grace. Ta suri 1920. aastal.
Väga paljud ajaloo ja arheoloogia teadlased on uurinud Jane Evansi kirjeldusi. Evansi juhtumit on
väga põhjalikult uuritud ja ei ole leitud mitte mingisuguseid väärinformatsioone. Evansi kirjeldused
vastavate ajajärkude maailmast on väga täpsed ja kooskõlalised ajalooliste allikatega. Teadlased on
märkinud seda, et Evansi kirjeldatud mõndasid üksikasju ei ole võimalik teada ka siis, kui lugeda
mis tahes mahus raamatuid. Selles mõttes ei ole tema kirjeldustes leitud mitte ühtegi viga.
Teadlased on üsna pikalt spekuleerinud, et dejavu tunde ja mineviku või „eelmise elu“ nägemise
võib inimesel põhjustada ajusse talletatud miljonite aastate jooksul miljardid erinevad kogemused,
mis geenide abil tänapäeva inimese ajus seletamatul kombel taasaktiveeruvad. See tähendab seda, et
aju loob üldistatuna uuesti seda, mille kohta ta oskab leida analoogiaid erinevate mälupiltide ( mis
on peidetud aju kõige sügavamatesse struktuuridesse ) ja nüüdisajal asetleidvate elusündmuste
vahel.
Tuntud kummituste uurija J. Illing jutustas Dr. Mattiesenile ühe juhtumi, mis oli asetleidnud
tema lähedases tutvusringkonnas:
„Üks mu hea tuttav praua suri 22 märtsil 1926 aastal. Umbes kümme minutit enne
surmahetke palus tema mees haigelt, kes oli täie teadvuse juures, et naine ilmutaks ennast
peale surma, kui see on võimalik, näiteks kella abil.“ „Teen seda, kui saan“, vastas surija.
Aprillikuu 6 päeva õhtul istus lesk koos tütardega elutoas, üks tütardest kirjutas kirja. Äkki
tundis ta sundi vaadata kella, täpselt sel hetkel, kui pendel korraga kergelt võpatas ja seisma
jäi. Kella oli sel päeval üles keeratud nii, et seismajäämist oli raske seletada. Siiski ei nähtud
juhtumis algul midagi ebatavalist, sest kui pendel oli jälle liikuma lükatud, käis kell
normaalselt. Aga kella seiskumine kordus järgnevatel nädalatel mitu korda ning üllatavaim
asja juures oli see, et tunni-poolteise pärast hakkas kell iseenesest jälle käima, ilma et keegi
oleks teda puudutanud. Samal ajal seisatas ja hakkas uuesti käima ka mehe taskukell. Ta
tundis sundi võtta uur välja ja see oli jäänudki seisma, aga hakkas uuesti käima niipea kui oli
tagasi taskusse pandud. Nõndaviisi kestis mõned nädalas, siis hakkasid kellad käima
normaalselt, ilma et oleks tarvis olnud neid parandada. Möödus veel mõni nädal ja naine
ilmutas end mehele, kuid näha oli vaid pea koos ülakehaga. Ilmutisele eelnes paugatus ja
vilistav heli, mis saatis ka selle kadumist. Mees oli nii ehmunud, et ei saanud sõnagi suust.
Mõne nädala pärast ilmus naine uuesti, ainult ilma paugu ja vileta. Seekord mees kõnetas
ilmutist ja küsis, kuidas tal läheb. Ilmutis vastas, et läheb hästi, kuigi kõik on teisiti, kui ette
kujutatakse. Küsimusele, kas ta ei näitaks ennast ka tütardele, vastas ilmutis: „Nemad ei ole
veel nii kaugel.“ Selle järel ta haihtus.“ „Professor Tenhaeff arvab, et kirjeldatud
kokkuleppelisi ilmumisi ei saa võtta kui tingimatut tõestust, aga siiski peame tõeliselt
arvestama võimalusega, et need on põhjustatud surnute sihiteadlikkust tegevusest.“ (Irma
Weisen, lk. 57 – 58)
Tänapäeva teaduse progressi ajastul viitavad inimese elu jätkumisse pärast surma kõige
otsesemalt meditsiinis tuntud surmalähedased kogemused. Peaaegu kõik inimesed, kes on olnud
meditsiiniliselt surnud ja pärast seda uuesti tagasi ellu äratatud, jutustavad sellest, et kuidas nad on
kohtunud valgusolenditega või varem surnud inimestega. Inimesed on tundnud meeletut õnne ja
rahu ning näinud mingisugust tunnelit, milles on võimalik väga kiiresti liikuda. Kuulsad
surmalähedased kogemused meditsiinis ei ole siiski Jumaliku päritoluga ega ka üleloomulikud
nähtused, nagu sageli seda arvatakse. Näiteks inimese kehast väljumist seletab
ülitsivilisatsiooniteoorias olev kehast väljumise füüsikateooria. Kirjeldavate surmalähedaste
kogemuste taga on aga hoopis maavälise ülitsivilisatsiooni tegevus, mitte „Jumala vägi“.
Klassikaline versioon kontaktist maavälise tsivilisatsiooniga seisneb inimese kohtumises humonoid
tulnukatega, kes eksisteerivad bioloogiliste kehadena. Kuid surmalähedastes kogemustes toimub
kontakt maavälise tsivilisatsiooniga mitte klassikalisel viisil ( nagu me oleme tavaliselt UFO
juhtumites kuulnud ), vaid see toimub inimese kehavälises olekus. Niisamuti ka UFO pardal on
62