Maailmataju 2018

Mida suurem on osakese lainepikkus, seda rohkem avaldub osakese laineline iseloom. Kuid mida
väiksem on osakese lainepikkus, seda rohkem avaldub osakese korpuskulaarne iseloom. Lainelised
omadused esinevad nii üksikul osakesel kui ka siis, kui osakesi on väga palju. Näiteks C. J.
Davisson ja L. H. Germer avastasid, et kristallplaadilt hajuv elektronide juga tekitab difraktsioonipildi.
G. P. Thomson ja temast sõltumatult P. S. Tartakovski avastasid difraktsioonipildi
elektronide joa läbiminekul metall-lehest. Ka niimoodi leidis De Broglie´ hüpotees hiilgavat
eksperimentaalset kinnitust. O. Stern ja tema kaastöötajad näitasid seda, et difraktsiooninähtused
ilmnevad ka aatomite ja molekulide jugades. Difraktsioonipilt vastab lainepikkusele λ, mis on
määratud avaldisega:
= =
kus h on jagatud 2π-ga.
Mikroosakeste juga tekitab difraktsioonipildi, mis sarnaneb tasalaine poolt tekitatud difraktsioonipildiga:
Joonis 38 Elektronide difraktsioon. ( Saveljev 1979, 239 ).
Järgmistelt joonistelt on näha kaksikpilu-inteferentsipilti, mille annab kaksikpilu läbinud elektronkimp
luminestseerival ekraanil või fotoplaadil. Võrdluseks on see kõrvutatud valguse kaksikpilu-inteferentsipildiga.
On näha väga suurt sarnasust.
Joonis 39 Elektronide ja footonite inteferents.
Uurime lähemalt elektronide interferentsikatset, mille korral kasutatakse ainult kahte ava. Elektroni
ekraanile jõudmise tõenäosusamplituud ( mingisse punkti X ) on vastavalt φ 1 =2 ja φ 2 =6. Ühikud on
valdavalt suhtelised. Kui aga esimene ava ( ava 1 ) on suletud, siis jõuab punkti X 100 elektroni
ühes sekundis. See tähendab seda, et α 2 =100 ja P 2 =36. Kui aga mõlemad avad on avatud, siis:
= +
246