Maailmataju 2018

eksisteerimise vormiks on elektriväljad, mida tekitavad ajus olevad tuhanded neuronid. Inimese
teadvus ja psüühika baseeruvad neuronite elektriväljade konfiguratsioonidel ja omakorda nende
kombinatsioonidel. See tähendab seda, et inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimiseks on vaja
elektriväljade olemasolu, mille tekitajateks on ajus olevad tuhanded neuronid. Näiteks kui
neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid
täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka teadvus ( psüühika ). Inimese kehast
väljudes on teadvuse ja psüühika tekitajaks valgus ( ehk elektromagnetlained ), milles esinevad
samuti elektriväljad. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhiliseks uurimussuunaks on see, et
kuidas tekib inimese teadvus valgusest ehk kuidas valgus tekitab inimese teadvuse. Suurim ja
põhjapanevaim erinevus inimese ajus ja kehast väljunud olekus oleva teadvuse vahel on see, et ajus
eksisteerivad paigal seisvad väljad ( sest neuronid ajus üksteise suhtes ei liigu ), kuid kehast
väljunud olekus baseerub teadvus liikuvatel väljadel ( valguslaine ei saa ruumis olla paigal ).
Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb järgmisel kolmel väga tugeval printsiibil:
1. SLK-d näitavad, et inimene on võimeline eksisteerima ilma bioloogilise kehata. See
tähendab seda, et teadvus ja psüühika, mida ajus loovad oma laenglemistega tuhanded
neuronid, eksisteerib materiaalselt elektromagnetväljana. Inimese ( kliinilise ja/või
bioloogilise ) surma ajal eralduvad inimese närvisüsteemist füüsikalised väljad.
2. Väljade eraldumist inimese närvisüsteemist võimaldab ajas rändamise füüsika. See tähendab
seda, et kehast väljumine on inimese ajas rändamise üks erijuhte. Sellisel erijuhul ei rända
ajas mitte inimene ise, vaid inimese sees ( ehk närvisüsteemis, kus eksisteerib
elektrilaengute polarisatsioon ) olevad väljad ehk ajas rändab seisumassita väli ( footonid ),
mitte seisumassiga keha ( inimene ).
3. Väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed
struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega palju
lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad
neuronite laengute väljad inimese ajus. Kuid sellest hoolimata ( aegruumi eksisteerimise
lakkamise tõttu ) toimub väljade omavaheline kommunikeerumine, mille tulemusena tekib
ka väljade konfiguratsioon. See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade
omavaheline kommunikeerumine ja väljade konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine palju
abstraktsemalt kui seda näiteks inimese ajus olevate neuronite korral.
Kõik teised aspektid, mis on seotud inimese kehast väljumisega, tulenevad nendest samadest
printsiipidest ja nende kombinatsioonidest. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb
arusaamadel, mille kohta on võimalik esitada kolm põhiküsimust:
1. Mis eraldub inimese kehast?
2. Kuidas „see“ eraldub inimese kehast?
3. Kuidas funktsioneerib ( eksisteerib ) inimene kehast väljunud olekus?
Inimese kehaväliseid kogemusi ja surmalähedasi kogemusi ei saa võtta päris üks ühele. Inimese
kehaväline kogemus sisaldab endas ainult kehast väljumist ja ei midagi muud. Kuid samas
surmalähedane kogemus sisaldab endas peale kehast väljumise ka veel palju muid aspekte nagu
näiteks surnute „hingede“ nägemist, valgustunnelit, ilusaid maastikke ja õndsuse tunnet.
Surmalähedane kogemus sisaldab endas kehast väljumist, kuid see on tunduvalt laiem ja
mitmekülgsem nähtus kui lihtsalt üks tavaline kehaväline kogemus. Selles mõttes on need kaks
mõnes mõttes erineva sügavusega ja haardega nähtust.
Inimese ajusurm
138