Maailmataju 2018

ka kogu elu arengu lõppfaasiks Universumis. Tegemist on meil mõistusliku elu psüühilise
eksisteerimise tipptasemega.
Selline teadvuse seisund saab ilmselt tekkida ainult tehnogeenselt. See tähendab seda, et
iseenesest see Universumis tekkida ja areneda ei saa. Näiteks elu planeedil Maa tekkis looduslikul
teel. Üliteadvuse seisundi looduslikku tekkimist pole vähemalt siiani kuskil avastatud. Sellist
teadvuslikku seisundit võimaldab „luua“ ainult juba olemasolev mõistus. See tähendab seda, et
sellisele teadvuse seisundile eelneb (tava)teadvuse olemasolu, milleks võib olla näiteks inimese
teadvus. Sellisel juhul loob teadvus läbi kultuuri ja tehnoloogiliste vahendite uue teadvusseisundi,
mis tunduvalt erineb oma eelkäiast. Selline juhus on üks erakordsemaid ja ebatavalisemaid
bioevolutsiooni tahke Universumis. Ainult teadvus ise võimaldab luua sellist ülimat teadvuslikku
olekut.
4 Aegruumi taju
4.1 Sissejuhatus
Absoluutselt kõik sündmused ja nähtused eksisteerivas Universumis ( välja arvatud
surmalähedased kogemused ) toimuvad ajas ja ruumis ning seetõttu on aeg ja ruum ( s.t. aegruum )
Universumi kõige fundamentaalseim „nähtus“, mis esineb absoluutselt igalpool, absoluutselt iga
loodusnähtuse juures. Ka Unisoofias on aja ja ruumi tunnetamine üks maailma tajumise olulisemaid
aspekte. Ilmselt on see üks kõige fundamentaalsemaid taju liike üldse, sest kõik ülejäänud
Unisoofias kirjeldatavad taju liigid on juba nendest tulenev.
Aja- ja ruumitaju käsitletakse Unisoofias kahel erineval juhul – ühel juhul on olemas aeg ja ruum
ning teisel juhul neid olemas ei ole. Nii on Unisoofias olemas kaks aja ja ruumi käsitlust.
Unisoofias kirjeldatud ajataju olemust võib põhimõtteliselt mõista kui ajas rändamise mõjuna
inimese psüühikale ja seetõttu on neid psühholoogilisi seaduspärasusi võimalik uurida ka
teaduslikul teel ehk eksperimentaalselt. Kuid ruumitaju kogemusi võib mõista kui kosmoses ( s.t.
maailmaruumis ) liikumise mõjuna inimese psüühikale.
Tajuda Universumi kogu aja ja ruumi ulatust ajas ja ruumis nimetatakse Unisoofias vastavalt aja
ja ruumi kaugtajuks. Kuid tajuda aja ulatust ajas ainult osaliselt ( näiteks ainult enda elusündmusi
ajas ) ja osaliselt ka ruumi ulatust ruumis ( näiteks inimese enda väiksust planeedi Maa suhtes või
enda suurust aatomi suhtes ) nimetatakse siis vastavalt aja ja ruumi lähitajuks.
Selliste taju elamuste „uudsus“ ei kao inimesel mitte kunagi, mis tähendab seda, et saadud
elamusi kogetakse alati nii nagu oleks see inimese esimene kogemus. Nendest elamustest ei väsita
mitte kunagi ehk need tunnetused on alati väga „värsked“.
4.2 Ruumitaju
Tajupsühholoogias on inimese aja- ja ruumitaju kohta saadud üsna häid teaduslikke andmeid.
Üheks märkimisväärseimaks avastuseks on see, et inimene tajub aega ja ruumi subjektiivselt, mitte
aga objektiivselt. See tähendab seda, et teadvuselamuses esinevad ka veel sellised aja ja ruumi
tajumised, mis ei vasta tegelikkusele, vaid on sellest moondunud. Näiteks tuba, mis on sisustatud
möödliga, tundub olevat suurem sama suurest toast, mis on tühi. Objektid, mis on heledavärvilised
ja hästivalgustatud, tunduvad olevat suuremad ja lähemal kui need tegelikult on. Sageli tajutakse
12