Maailmataju 2018

Teadvuselamus on ajas pidev
Teadvuselamus on ajas pidev. Kuid ajus olevad neuronid laenglevad ajas perioodiliselt ja seega
esinevad tuntud ajulained. On selge, et aju töötab ja on teadvusel parajasti siis, kui
neuronipopulatsioonid on aktiivsed. Kui aga neuronid ei laengle üldse, siis võib tekkida inimesel
ajusurm ( teadvusetus ). Teadvuselamus on ajas pidev, kuid samas ajus esinevad ainult perioodilised
nauronite aktiivsuste võnkumised. See võib viidata asjaolule, et neuronid laenglevad ajas tõesti
perioodiliselt, kuid aega, mil neuronite laenglemist ei toimu, ei teadvustata. Teadvuselamus tekib
ainult laenglemiste perioodidel. Niimoodi sulanduvad kokku perioodid, mil toimuvad laenglemised,
sest vahepealseid mitteaktiivsuse perioode ei teadvustata, sest teadvus kujuneb välja ainult siis, kui
ajus olevad neuronid on aktiivsed. Nii tekibki ajas pidev teadvuselamus.
Eelneva paremaks mõistmiseks toome analoogilise näite inimese kooma seisundi perioodist.
Teadvuselamuse korral on aju üldiselt aktiivne, kuid koomas olles aju üldine aktiivsus puudub ja
seetõttu puudub ka teadvus. Koomasse langemise ja sellest ärkamise vaheline periood võib olla
reaalselt kuitahes pikk, kuid inimesele tundub see aeg hetkena, seejuures eeldades seda, et inimene
mäletab ärkamise ajal elu enne koomasse langemist. Põhimõtteliselt sama on ka unenägudeta une
korralgi, mil teadvust samuti ei esine. Oleks loogiline järeldada, et see, mis kehtib aju üldise
aktiivsuse korral, kehtib ka üksiku neuroni korral. Huvitav on märkida veel seda, et teadvus peab
olema ajas pidev ja alles siis on võimalik inimesel tajuda aega. Niimoodi on teadvuse ajas pidevus
ja inimese ajataju omavahel seotud.
Psühholoogias on saadud uuringute käigus väga häid andmeid inimese ajataju olemuse kohta.
Näiteks inimese ajataju seisneb sündmuste järgnevuse tajumisel. Seega inimene tajub sündmuste
omavahelisi enne-pärast suhteid. See seisneb järgnevas. Psühholoogiliseks momendiks, mille kestus
on umbes 50 – 200 ms, nimetatakse sellist ajaintervalli, mille jooksul ei suuda tajuja erinevaid
sündmusi ehk ärritusi omavahel eristada. Sündmused, mis toimuvad selle momendi ehk ajakvandi
jooksul, tajutakse ühe ja sama sündmusena või erinevate sündmustena, mis toimuvad üheaegselt.
Kui mingisugune ärritus satub üksteisele järgnevatele momentidele, siis tajub inimene sündmusi,
mis on ajas erinevad või mis esinesid erinevatel aegadel. Inimene suudab tajuda nende sündmuste
järjekorda. Aja tunnetamise mõistmiseks võib välja tuua järgmise hea analoogia – filmi. Filmis
järgnevad kiiresti üksteisele rida staatilisi pilte, mis jätavad sellise mulje, et film jookseb silmade
eest läbi näiliselt katkematu piltide jadana. Filmi iga pilt erineb natukene üksteisest ja seda on hästi
näha siis, kui kerida filmi aeglasemalt. Kuid filmi katkematu liikumise illusioon tekib siis, kui
pildid ilmuvad ekraanile kiirusega 24 pilti sekundis. Inimese aju töötab tegelikult täpselt
samamoodi. Inimene näeb maailma sarnaselt filmiga samuti piltide jadana. Aju registreerides
muutusi skanneerib kiiresti iga uut kuvandit. Seetõttu oskab inimene vältida kokkupõrkeid
igasuguste objektega. Nii nagu filmi korralgi on tegemist siiski aju poolt loodud liikumise
illusiooniga. Näiteks kui piltide arv muutuks sekundis väiksemaks, siis inimese ajataju oluliselt
muutuks. Aeg sellisel juhul kiireneks. Näiteks aastad mööduksid umbes tundidega. Kui aga aju
skanneeriks igas sekundis palju rohkem pilte, siis näeb inimene palju detaile. Aeg sellisel juhul
aegleneks.
Näiteks enamus ajast vaatlevad imikud ümbritsevat maailma, mis on peamine tegevus kogu
esimese paari eluaasta jooksul. Imikute aju saab andmeid kiirusega 30 pilti sekundis, mis võimaldab
imikul hinnata ümbritsevas maailmas leiduvate objektide erinevaid omadusi.
Umbes 80-150 ms võtab aega virgeseisundis inimesel signaali teadvustamine alates ärritaja mõju
algusest meeleelundeile. Seni kaua signaali töödeltakse ja moduleeritakse eelteadvuslikult
ajukoores.
36