Maailmataju 2018

kvantmehaanikast oli lühidalt järgmine:
1 Osakesed „liiguvad“ aegruumis mööda kõikvõimalikke trajektoore.
2 Feynmann kirjeldas igat trajektoori kahe arvuga, milleks oli laine amplituud
ja faas. See tähendab seda, et iga trajektoori jaoks arvutatakse välja
tõenäosusamlituud.
3 Arvutatakse välja tõenäosus osakese jõudmiseks punktist A punkti B. Seda
arvutatakse välja osakese lainete liitmisega ( ehk integreerimisega ) ehk kõik
trajektooride tõenäosusamplituudid summeeritakse. Kuid liikumistrajektoore
on tegelikult lõpmata palju. Seetõttu tuleb integreerida ehk summeerida üle
kõikide võimalike trajektooride, sest need lained on seotud osakese
kõikvõimalike teedega, mis läbivad mõlemat punkti.
4 Lõpuks saame tõenäosuse, mida annab meile sama ka lainefunktsioon.
R. Feynmann´i selline formalism kvantmehaanikast on matemaatiliselt üsna keeruline ja sinna sisse
jäävad inimese loogikale mõistmatud tõlgendused osakese kvantmehaanilistest omadustest. Seetõttu
esitame järgnevalt kvantmehaanikast hoopis teistsugusema pildi, mille korral tulevad osakese kõik
kvantmehaanilised omadused nende endi teleportreerumistest aegruumis. Näiteks kui R. Feynmanni
kvantmehaanika formalismi teooria käsitles osakesi, mis liiguvad kõikvõimalikke trajektoore
mööda, siis antud formalismi teoorias arvutatakse välja tõenäosused iga ruumipunkti ja ajahetke
kohta, kuhu osake teleportreerumisel jõuda võib. See on kahe erineva teooria vaheline erinevus,
kuid samas ka sarnasus.
1.3.3 Matemaatiline analüüs kvantmehaanika tulenemisest ajas rändamise teooriast
De Broglie arvas esimesena seda, et peale korpuskulaaromaduste on mikroosakestel veel ka
lainelised omadused, nii nagu oli valguse puhul. Footonil on energia E
ja impulss p
=
= = =
De Broglie idee järgi on elektroni või mõne teise osakese liikumine seotud lainega, mille pikkus on
ja sagedus f on
= =
207